Puhastus

[uLtImAtEcRiTiC]

Puhastus
Purge (Puhdistus) (2012)

Noorel prostituudil Zaral õnnestub põgeneda oma vangistajate käest. Jälitajad tihedalt kannul peidab ta end üksikuse talumajja oma ainsa eesti sugulase Aliide juurde. Kahe naise loos hargneb lahti armastus ja armukadedus, viha ja andeksandmine, sõda ja ajalugu.

"Puhastus" on Sofi Oksaneni rohkem kui 20. keelde tõlgitud menuromaani kinoekraniseering.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[eerik]

Mängufilmi "Puhastus" pidulikule esilinastusele tuleb müüki 120 piletit. See on võimalus näha uut Eesti-Soome ühistööna loodud filmi nädal enne selle kinodesse jõudmist, tutvuda näitlejate, rezhissööri ja kirjanik Sofi Oksaneniga.


Esilinastus toimub Nokia Kontserdimajas 30. augustil kell 18:00.
Piletid on eelmüügis vaid Ticketpro kassades ja kodulehel www.ticketpro.ee.

[Defka]

http://solariskino.ee/et/kinokavad/puhastus/

Kinos on parem ;).

[eerik]

Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ ainetel valminud filmis kõlab Siiri Sisaski lugu „Mis maa see on“

Täna esilinastub Nokia Kontserdisaalis Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ ainetel valminud mängufilm, mille lõputiitrites kõlab Siiri Sisaski lugu „Mis maa see on“.

„Mis maa see on“ on Siiri Sisaski üle 14 aasta tagasi Ultima Thulega samanimelisele plaadile saanud lugu, mis valmis „Mahtra sõja „etenduse jaoks. Eelmisel aastal puges see Peeter Volkonski sõnadega pala noorte laulu- ja tantsupeole väga sügavale eestlaste südamesse ja hine. Nüüd Universal Musicu poolt uuesti masterdatud versioonina jõudis see Soome-Eesti ühisfilmi lõputiitritesse, ilmestades romaani „Puhastus“ sisu ja sügavust.

Loo autoritel on hea meel, et see laul on selliselt elama hakanud ja tänaseks sellise uue tuule tiibadesse saanud. Siiri Sisaski meelest on selle laulu sõnum paljusid meist mõtlema pannud, et mida saaksime ise oma rahva ja riigi jaoks paremini teha: „Ei sõltu ju kellestki teisest, millised oleme, või kuidas üksteist rahvana hoiame või armastame. Kõik algab meist endist!“

"Puhastus" on Sofi Oksaneni rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud menuromaani kinoversioon, mis räägib kahe naise saatusest Eesti NSVs Teise maailmasõja järgse okupatsiooni ajal. Filmis mängivad mitmed Soome ja ka Eesti tuntud näitlejad nagu Laura Birn, Peter Franzén, Kristjan Sarv, Amanda Pike jt. Film valmis rezhissööri Antti J. Jokinen ja produtsentide Maria Avdjushko, Kristian Taska (Taska Film - "Nimed marmortahvlil", "Punane elavhõbe") ja Markus Selin, Jukka Helle (Solar Films - "Matti", "Pahat pojat", "Paha maa") käe all.

Kinodes on filmi võimalik vaadata alates 07.09.2012.

[Spellbound]

Paistab, et puhastus ei puhastanud, vaid pani vihast keema.
http://publik.delfi.ee/news/kino/tiina- ... d=64900232
http://publik.delfi.ee/news/kino/toomas ... d=64901318

[rauls]

Paistab, et puhastus ei puhastanud, vaid pani vihast keema.
http://publik.delfi.ee/news/kino/tiina- ... d=64900232
http://publik.delfi.ee/news/kino/toomas ... d=64901318

Filmi menule aitab see muidugi palju kaasa. Endal on nii või teisiti plaanis film ära vaadata.

[brixxx]

Vaatasin praegu traileri ära ja tuli ootamatul, et see on soome-eesti film, arvasin Hollywoodi film. Ilmselt lähen kinno vaatama ja kui ei jõua siis vaatan arvutist, tundub üks asjalikumaid viimase aja eesti filme.

[DaydreamDiamond]

Ei ole lugenud ning ei ole ka näinud seda teost teistes vormides, milles ta avaldatud on.

Ainuke asi, mis alguses kohe väga (hiljem suutsin veidi üle olla) segas oli dubleerimine. See oli ikka tõsiselt s*tt. Alguses oli tunne nagu pilt ja heli oleks üldse eri kohtadest.
Film ise siiski mulle meeldis ja jättis päris karmi elamuse. Laura Birn saab ekstra thumbs-up'i mu käest (vahepeal viskas mulle Uma Thurmani). Ilmselt oleks võinud mõned karmimad kohad olla paar nooti rahulikumad aga küllap oli see vajalik loo jutustamiseks.
Pettuvad kindlasti need, kes ootavad ajaloo tundi.

Esmakohtinguks ei sobi (vist?)

PS! See mammi, kes kurjutas, et "müüakse filmi seksi ja vägivallaga" ...

Spoiler :

Ma ei usu nüüd, et kellegi saaks väga müüa filmi a la "oh, mine kindlasti - seal näeb verist perset ja üleüldse on mõnusalt palju vägivalda". Mina arvaks, et mõte on siiski vaataja teatud seisundisse viimine ja emotsiooni tekitamine for the sake of the story. Aga noh, eks lõpuks näeb ikkagi igaüks seda, mida tahab

[eerik]

Mina ei saa nendest "liiga vägivaldne" tüüpi kommentaaridest üldse aru. Seal oli kaks või kolm karmimat ja umbes sama palju lahjemaid vägivallastseeni. Arvestades filmi temaatikat ja pikkust on see minu jaoks täiesti normaalne ja vastuvõetav.

Ainus otseselt segav "asi" filmi juures oli see palju kirutud dublaaž, mis on ikka totaalne saast. Saan aru, et kuna meil siin (õnneks) mängufilme peaaegu mitte kunagi ei dubleerita (kui ehk mõni kergem koguperefilm ja muidugi animatsioonid), siis kogemused selles osas puuduvad... aga seda enam on see andestamatu, et sünge sisu ja dialoogiga film niimoodi ära rikuti. Tulevikus vaatan filmi kindlasti soomekeelsena ära, et saaksin seda adekvaatsemalt hinnata.

[LiveForThis]

Mina ei saa nendest "liiga vägivaldne" tüüpi kommentaaridest üldse aru. Seal oli kaks või kolm karmimat ja umbes sama palju lahjemaid vägivallastseeni. Arvestades filmi temaatikat ja pikkust on see minu jaoks täiesti normaalne ja vastuvõetav.

Ei ole lugenud ega näinud, aga just sellist kommentaari olin ma oodanud.

Palju aitas kaasa ka Sirp:http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15733:kas-puhastus-saab-olla-koigest-maengufilm&catid=4:film&Itemid=3&issue=3407



Eerik, oled romaani lugenud?
Kumba soovitad: romaan + film või film + romaan järjekorda?

[DaydreamDiamond]

Mina ei saa nendest "liiga vägivaldne" tüüpi kommentaaridest üldse aru. Seal oli kaks või kolm karmimat ja umbes sama palju lahjemaid vägivallastseeni. Arvestades filmi temaatikat ja pikkust on see minu jaoks täiesti normaalne ja vastuvõetav.

Ei ole lugenud ega näinud, aga just sellist kommentaari olin ma oodanud.

Palju aitas kaasa ka Sirp:http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15733:kas-puhastus-saab-olla-koigest-maengufilm&catid=4:film&Itemid=3&issue=3407



Eerik, oled romaani lugenud?
Kumba soovitad: romaan + film või film + romaan järjekorda?

ooper ka kuhugi sinna sekka?

[eerik]

Eerik, oled romaani lugenud?
Kumba soovitad: romaan + film või film + romaan järjekorda?

Ei ole ja pole ka plaanis. Vaatasin filmi iseseisva teosena ning ei pea võrdlusi teiste meedumitega vajalikuks.

Sirbi arvustusest:

Kes soovib, võib nüüd rääkida sellest, miks eesti keelde dubleeritud Aliide soomekeelset muusikat kuulab.

Minu arvates oli Georg Otsa "Saaremaa valss" küll eesti keeles. Mingeid soomekeelseid laule ma küll ei märganud.

[lostinthemist]

Öäk. Dublaaž? On see nüüd multikas või mis? Aitäh hoiatamast, oli plaanis minna vaatama ja oleks äärepealt pileti ostnud, kuid nüüd üritan siis ennast sellest filmist võimalikult eemale hoida.

[eerik]

Täna kell 20.05 arutlevad "Vabariigi kodanikud" Sofi Oksaneni "Puhastusest" ajendatuna selle üle, kuidas oma ajaloost rääkida ja kuidas suhtuda teiste jutustatud lugudesse? Kus on ajalooline tõde ja kus on kunst? Stuudios on ajaloolased Lauri Vahtre ja Marek Tamm, filmiekspert Tiina Lokk ja kirjanik Maimu Berg. Vestlust juhib Aarne Rannamäe.

[filmiarvustus]

Terve Skandinaavia, eriti Soomlased, on tuntud jõhkrate ja julmade draamade ning thrillerit tegemise poolest. Eelmisel aastal linastunud palju kohalikku meediakära tekitanud Sofi Oksaneni raamatu põhjal valminud film "Puhdistus" ("Puhastus" 2012) ei ole mingisugune erand, vaid kinnitab seda reeglit kahe kindla käega. Kahjuks on muutumas selline muster väga tavaliseks ning kavandatud šokiteraapia jääb nigelaks. Juba esimestel minutitel hakkasid kohe pähe erinevad Lukas Moodyssoni filmid, eesotsas väga sarnase Eesti kohase teemaga film "Lilja 4-Ever" (2002) ning praeguseks üleilma kuulsaks saanud Stieg Larssoni raamatutriloogia, mis keskendub Lisbethi mitte väga optimistlikumale naistevihkajatest meeste maailmale. Mäletan, et eelmisel aastal oli artikkel ajalehes, mis kirjeldas väga selgelt seda filmi kui Sofi Oksaneni kolmandat tulemist Eesti inimesteni. Esimene tulemine oli ülimenukas raamat, mida väikene ja passiivne eestlane neelas kahe suupoolega, sest autoriks on mitte-eestlane. Tookord oli positiivne ootuspäratu tagasiside arvustuste puudlik. Teine tulemine oli koos teatrietendusega, mis hakkas tekitama juba paksemat verd ja negatiivseid arvustusi. Tekkis klassikaline kade eestlane, kes hakkas Sofit murdma eestlase vale kujutamise ja maine rikkumise pärast. Nüüd peale kolmandat tulemist sai terve lugu mudasse trambitud ning väga halvasti vastu võetud, kuigi tegemist on Soomlaste nominatsiooniga sellel aastal juba ära olnud Oskarite jagamisele. Leian, et nüüd on õige aeg ka mõned mõtted selle vastuolulise filmi kohta kirja panna.

Film räägib noorest tüdrukust Zara (Pilke), kes satub platnoide eest põgenedes vana Aliide (Tandefelt) talu juurde. Talu asub kusagil Lõuna-Eestis ja ajastu on umbes üheksakümnedate lõpp. Zara on olnud mõnda aega vene inimkaubitsejate käes, kes teda korduvalt peksid ja vägistasid ning sundisid prostituudina tööle. Noore tüdruku lugu, kellega Aliide tunneb rohkem kui juhuslikku sidet, meenutab vanale naisele lugu tema enda nooruspõlvest, umbes 1930-1940 aastatel Eestis seal samas kodukandis. Aliide elas seal majas koos oma õe Ingli ja tema mehe ning tütrega. Venelaste invasioon ja kommunistlik mõtlemine viib noore naise tegudeni, mis ei ole kuni selle saatusliku noore tüdrukuga kohtumise päevani rahu andnud.

Ingel: "Siin on tapetud sadu ja tuhendeid saadetud Siberisse. Ole peidus, Hans!"


Filmide puhul, mis on raamatu järgi tehtud, on selline mitteametlik reegel, et üldiselt need on kõvasti halvemad kui algmaterial. Eriti kehtib see naisautorite teoste puhul, mida iseloomustavad eelkõige äärmiselt naeruväärsed romantilised suhted ja oluliste kõrvalarenduste unustamine mõne väiksema vähem tähtsa tegevuse tarvis. Ütlen kohe, et ma ei ole seda raamatut lugenud ega kavatse seda ka teha, kuid olen selle kohta (ka filmi) lugenud väga palju erinevat kirjandust. Samuti minu perekond ja sõbrad kõik ikka ja jälle korrutasid, et selle filmi kohta on vaja kirjutada arvustus. Olgu, nüüd enne kui aasta 2013 on ära saadetud, panen kõik mõtted ja mured seoses selle filmiga siia kirja.

Eelnevalt mainisin, et on teatud reeglid, mida raamatute järgi tehtud filmid järgivad. Sofi Oksaneni teose puhul see nii ei ole - lugu on paeluv ning romantilised suhted on usutavad (vähemalt filmis). Filmi käsikirja panid kokku Marko Leino ja teose lavastaja Antti Jokinen, seega suurem osa filmist on siiski nende kahe mehe tõlgendus ja visuaalne väljendus, erinevalt sellest, mis raamatus tegelikult on. Kõige esimene pilk sellele filmile on mul väga selgelt arvustuse pealkirjas olemas, kuid natukene analüüsides on selles adaptsioonis peidus palju rohkemat kui ainult postsotsialistlik naisi võimendav teos, mis on täis mehi, kes kõik vihkavad naisi.

"Puhastus" läbi Antti Jokineni silmade on väga sünge maailm. Pole alles kübetki õnne ega lootust ning iga väikest naeratust näeb julm saatus ning karistab koheselt kõige jubedamal ja katastroofilisemal viisil. Tundub, et filmi eesmärk on vaataja tõmmata sügavale kaamesse momenti, mis lukustaks endasse usu paremasse maailma. Sellisel viisil vaikselt provotseerides ning ässitades tinglikku viha erinevate osapoolte vastu, jätab teos endast väga ühedimensioonilise hea ja kurja vahelise võitluse mulje, mis pidevalt erineval kuju filmi taustal müristab ja hüpnotiseerib. Tegemist on tõepoolest tüüpiliseks saanud Soome filmiga, mis suudab omanäoliselt haarata endasse kõik juba traditsiooniks muutunud elemendid ning luua vägagi mõjuva pseudoajaloolise draama.

Kuidas saaks sellise filmi kohta öelda, et see on nauditav või äärmiselt meelelahutuslik? Kas sellisel juhul võiks hakata kahtlema selliselt ütleja vaimses psüühikas? Selge on see, et "Puhastus" ei tee vaataja elu kergeks, vaatamata oma popkultuurilisele stiilile ja tugevatele ajaloolistele üldistustele, millest võiks oodata sellist ajupesulist hollywoodilikku patriotismist nõretavat lihtnarratiivi . Film ei anna kordagi muud asukohta kui Eesti ning ajastu arvamine jääb samuti vaataja hooleks ja mureks. Olles väga raske teemaga, seda nii vaatamise kui jutustamise mõttes, on seda tüüpi filmidel alati suur ületõlgendamise oht. Kõige lihtsamalt võiks öelda, et film jookseb mööda kindlat Skandinaavia tumeda draama rada, mida on selgelt inspireerinud sissejuhatuses mainitud loovad mehehakatised. On tekkimas juba kindel naistevõimendamise filmimuster - naistevastane vägivald, selle mõju ohvrile ja tekitajale, naise vastupanuvõime kasvamine, eneseohverdus ja lõpuks lunastus (inimkonna, naissoo või Jumala ees).

Soomlaste adaptsioon feministliku tundega draamast suurele ekraanile on väga sõjafilmiliku tundega, sest on kohati liiati melodraamatiline ning sisuga, mis räägib ebainimlikest oludest. Need olukorrad kutsuvad esile jällegi ebainimlikku käitumist ning sellega kaasas käivat psüühikat. Jokineni jutustatud lugu on jaotatud selgelt kaheks, millest Aliide nooruspõlve lugu on suuremas osas komponeeritud kaadrid ja headele mälestusele kohaselt väga "saaremavalsilikult" naiivne, rõhutatud kontrastiga. Teine osa on Zara lugu, mis on ilma sissejuhatuseta, ülikiire, konkreetne ja esiletoodult vägivaldne. Kogu selle näiliselt vägivaldse sisu (mida tegelikult kordagi ei näita) juures on hea tõdeda, et soomlaslik šokiteraapia ei hakka kordagi räägitava loo üle domineerima. Eriliselt meeldejäävateks visuaalseteks elementideks saavad käes hoitud kaameraga kvaliteedipüüdlikud stseenid, loomulik valgus koos suurepärase ümbrusega ning ilustamata vägivald, mis on "ohutuks" raamitud. Lõpuks jääb alles ainult Antti Jokineni tugev püüdlus visuaalsest naturalismist ja temale unikaalne stilistika, mida soovin kunagi tulevikus veel vaadata.

Laura Birn on selle filmi vaieldamatu superstaar. Tõsi, film on täis ahvatlevalt ilusaid meisternäitlejaid, kes kõik suudavad vaataja südamesse jätta jälje, kuid kahjuks ainult Birn suutis endale haara Aliide nooruspõlve rolli, mis on üks neist osadest, mille nimel oleksid naisnäitlejad nõus tegema peaaegu mida iganes. Selline rollisooritus, mis on vaimse psüühika proovilepanek koos imelise kehalise esinemisega, on haruldane. Kahju, et selle rolli eest pole naisele kukkunud suuremat kuulsust nagu seda juhtus Noomi Rapace'iga Lisbethi rolli eest (avas suured kuldsed Hollywoodi uksed). Teine inimene, kes selles filmis võitis minu südame, on Hans Pekki rollis olev Peter Franzen. Olin tugevalt lummatud selle mehe pühendumisest nii näitlejana kui ka fiktiivse karakterina. Ainult aplausivääriline esinemine.

Filmil on ka palju probleeme, millest kindlasti üks on Aliide psüühiline kujutamine. On raske uskuda, et film ja raamat selles aspektis kattuvad. Aliide masturbeerimine Hansu ja Ingli vahekorra ajal on selle karakteri allakäigu alguseks. Peategelase psüühika on terve filmi jooksul pidevalt kahtluse all, mis natukene tõmbab filmist eemale. Samal ajal on terve olustik täis palju näiliselt mahukaid karaktereid, kes ei ole tegelikult mitte midagi muud kui reljeefsed taustakujud suuremale probleemile, mis on vaevanud kirjutaja südant. Kusagil taustal pidevalt kraapimas ning andmas sellist ebamugavust/ebalevust. Kahjuks seda probleemi ei oska öelda.

Eestlasena on minu jaoks kindlasti huvitav vaadata ennast kui rahvust läbi suurema naabri pilgu. Tervel filmil on olemas selge rahvuslilk põhinarratiiv, mis paneb meie terve rahvuse teatava küsimärgi alla. Saan aru, et miks suur osa inimesi selle filmi peale solvus. Sellest loos on puudu igasugune eetiline, rassiline ja ajalooline plaan, mille järgi peaks vaataja ennast joondama, seega on üpris loomulik, et tekib natukene liiga painduv kujutlus meist kui rahvusest. Võiks öelda, et film teeb eestlasele õelalt nipsaka komplimendi, mida saadab kerge kadeduse maik. Lõpetuseks võin öelda, et film on selgelt ainult ühekordseks vaatamiseks. Oma tunduvalt lihtsamas sisus, kui maskeeritud lugu laseb paista, ei peida see film endas suuri allegoorilisi saladusi ega mitmekihilist lugu. Lõpuks on see trafarentne lugu inimloomusest ja naise armastuse lõputust suurusest.

Filmile hindeks annan väga tugevad seitse punkti. Suurepärane tulemus meie naabritelt. 7/10.