Postitas filmiarvustus » 27. Detsember 2013, 00:11
Terve Skandinaavia, eriti Soomlased, on tuntud jõhkrate ja julmade draamade ning thrillerit tegemise poolest. Eelmisel aastal linastunud palju kohalikku meediakära tekitanud Sofi Oksaneni raamatu põhjal valminud film "Puhdistus" ("Puhastus" 2012) ei ole mingisugune erand, vaid kinnitab seda reeglit kahe kindla käega. Kahjuks on muutumas selline muster väga tavaliseks ning kavandatud šokiteraapia jääb nigelaks. Juba esimestel minutitel hakkasid kohe pähe erinevad Lukas Moodyssoni filmid, eesotsas väga sarnase Eesti kohase teemaga film "Lilja 4-Ever" (2002) ning praeguseks üleilma kuulsaks saanud Stieg Larssoni raamatutriloogia, mis keskendub Lisbethi mitte väga optimistlikumale naistevihkajatest meeste maailmale. Mäletan, et eelmisel aastal oli artikkel ajalehes, mis kirjeldas väga selgelt seda filmi kui Sofi Oksaneni kolmandat tulemist Eesti inimesteni. Esimene tulemine oli ülimenukas raamat, mida väikene ja passiivne eestlane neelas kahe suupoolega, sest autoriks on mitte-eestlane. Tookord oli positiivne ootuspäratu tagasiside arvustuste puudlik. Teine tulemine oli koos teatrietendusega, mis hakkas tekitama juba paksemat verd ja negatiivseid arvustusi. Tekkis klassikaline kade eestlane, kes hakkas Sofit murdma eestlase vale kujutamise ja maine rikkumise pärast. Nüüd peale kolmandat tulemist sai terve lugu mudasse trambitud ning väga halvasti vastu võetud, kuigi tegemist on Soomlaste nominatsiooniga sellel aastal juba ära olnud Oskarite jagamisele. Leian, et nüüd on õige aeg ka mõned mõtted selle vastuolulise filmi kohta kirja panna.
Film räägib noorest tüdrukust Zara (Pilke), kes satub platnoide eest põgenedes vana Aliide (Tandefelt) talu juurde. Talu asub kusagil Lõuna-Eestis ja ajastu on umbes üheksakümnedate lõpp. Zara on olnud mõnda aega vene inimkaubitsejate käes, kes teda korduvalt peksid ja vägistasid ning sundisid prostituudina tööle. Noore tüdruku lugu, kellega Aliide tunneb rohkem kui juhuslikku sidet, meenutab vanale naisele lugu tema enda nooruspõlvest, umbes 1930-1940 aastatel Eestis seal samas kodukandis. Aliide elas seal majas koos oma õe Ingli ja tema mehe ning tütrega. Venelaste invasioon ja kommunistlik mõtlemine viib noore naise tegudeni, mis ei ole kuni selle saatusliku noore tüdrukuga kohtumise päevani rahu andnud.
Ingel: "Siin on tapetud sadu ja tuhendeid saadetud Siberisse. Ole peidus, Hans!"
Filmide puhul, mis on raamatu järgi tehtud, on selline mitteametlik reegel, et üldiselt need on kõvasti halvemad kui algmaterial. Eriti kehtib see naisautorite teoste puhul, mida iseloomustavad eelkõige äärmiselt naeruväärsed romantilised suhted ja oluliste kõrvalarenduste unustamine mõne väiksema vähem tähtsa tegevuse tarvis. Ütlen kohe, et ma ei ole seda raamatut lugenud ega kavatse seda ka teha, kuid olen selle kohta (ka filmi) lugenud väga palju erinevat kirjandust. Samuti minu perekond ja sõbrad kõik ikka ja jälle korrutasid, et selle filmi kohta on vaja kirjutada arvustus. Olgu, nüüd enne kui aasta 2013 on ära saadetud, panen kõik mõtted ja mured seoses selle filmiga siia kirja.
Eelnevalt mainisin, et on teatud reeglid, mida raamatute järgi tehtud filmid järgivad. Sofi Oksaneni teose puhul see nii ei ole - lugu on paeluv ning romantilised suhted on usutavad (vähemalt filmis). Filmi käsikirja panid kokku Marko Leino ja teose lavastaja Antti Jokinen, seega suurem osa filmist on siiski nende kahe mehe tõlgendus ja visuaalne väljendus, erinevalt sellest, mis raamatus tegelikult on. Kõige esimene pilk sellele filmile on mul väga selgelt arvustuse pealkirjas olemas, kuid natukene analüüsides on selles adaptsioonis peidus palju rohkemat kui ainult postsotsialistlik naisi võimendav teos, mis on täis mehi, kes kõik vihkavad naisi.
"Puhastus" läbi Antti Jokineni silmade on väga sünge maailm. Pole alles kübetki õnne ega lootust ning iga väikest naeratust näeb julm saatus ning karistab koheselt kõige jubedamal ja katastroofilisemal viisil. Tundub, et filmi eesmärk on vaataja tõmmata sügavale kaamesse momenti, mis lukustaks endasse usu paremasse maailma. Sellisel viisil vaikselt provotseerides ning ässitades tinglikku viha erinevate osapoolte vastu, jätab teos endast väga ühedimensioonilise hea ja kurja vahelise võitluse mulje, mis pidevalt erineval kuju filmi taustal müristab ja hüpnotiseerib. Tegemist on tõepoolest tüüpiliseks saanud Soome filmiga, mis suudab omanäoliselt haarata endasse kõik juba traditsiooniks muutunud elemendid ning luua vägagi mõjuva pseudoajaloolise draama.
Kuidas saaks sellise filmi kohta öelda, et see on nauditav või äärmiselt meelelahutuslik? Kas sellisel juhul võiks hakata kahtlema selliselt ütleja vaimses psüühikas? Selge on see, et "Puhastus" ei tee vaataja elu kergeks, vaatamata oma popkultuurilisele stiilile ja tugevatele ajaloolistele üldistustele, millest võiks oodata sellist ajupesulist hollywoodilikku patriotismist nõretavat lihtnarratiivi . Film ei anna kordagi muud asukohta kui Eesti ning ajastu arvamine jääb samuti vaataja hooleks ja mureks. Olles väga raske teemaga, seda nii vaatamise kui jutustamise mõttes, on seda tüüpi filmidel alati suur ületõlgendamise oht. Kõige lihtsamalt võiks öelda, et film jookseb mööda kindlat Skandinaavia tumeda draama rada, mida on selgelt inspireerinud sissejuhatuses mainitud loovad mehehakatised. On tekkimas juba kindel naistevõimendamise filmimuster - naistevastane vägivald, selle mõju ohvrile ja tekitajale, naise vastupanuvõime kasvamine, eneseohverdus ja lõpuks lunastus (inimkonna, naissoo või Jumala ees).
Soomlaste adaptsioon feministliku tundega draamast suurele ekraanile on väga sõjafilmiliku tundega, sest on kohati liiati melodraamatiline ning sisuga, mis räägib ebainimlikest oludest. Need olukorrad kutsuvad esile jällegi ebainimlikku käitumist ning sellega kaasas käivat psüühikat. Jokineni jutustatud lugu on jaotatud selgelt kaheks, millest Aliide nooruspõlve lugu on suuremas osas komponeeritud kaadrid ja headele mälestusele kohaselt väga "saaremavalsilikult" naiivne, rõhutatud kontrastiga. Teine osa on Zara lugu, mis on ilma sissejuhatuseta, ülikiire, konkreetne ja esiletoodult vägivaldne. Kogu selle näiliselt vägivaldse sisu (mida tegelikult kordagi ei näita) juures on hea tõdeda, et soomlaslik šokiteraapia ei hakka kordagi räägitava loo üle domineerima. Eriliselt meeldejäävateks visuaalseteks elementideks saavad käes hoitud kaameraga kvaliteedipüüdlikud stseenid, loomulik valgus koos suurepärase ümbrusega ning ilustamata vägivald, mis on "ohutuks" raamitud. Lõpuks jääb alles ainult Antti Jokineni tugev püüdlus visuaalsest naturalismist ja temale unikaalne stilistika, mida soovin kunagi tulevikus veel vaadata.
Laura Birn on selle filmi vaieldamatu superstaar. Tõsi, film on täis ahvatlevalt ilusaid meisternäitlejaid, kes kõik suudavad vaataja südamesse jätta jälje, kuid kahjuks ainult Birn suutis endale haara Aliide nooruspõlve rolli, mis on üks neist osadest, mille nimel oleksid naisnäitlejad nõus tegema peaaegu mida iganes. Selline rollisooritus, mis on vaimse psüühika proovilepanek koos imelise kehalise esinemisega, on haruldane. Kahju, et selle rolli eest pole naisele kukkunud suuremat kuulsust nagu seda juhtus Noomi Rapace'iga Lisbethi rolli eest (avas suured kuldsed Hollywoodi uksed). Teine inimene, kes selles filmis võitis minu südame, on Hans Pekki rollis olev Peter Franzen. Olin tugevalt lummatud selle mehe pühendumisest nii näitlejana kui ka fiktiivse karakterina. Ainult aplausivääriline esinemine.
Filmil on ka palju probleeme, millest kindlasti üks on Aliide psüühiline kujutamine. On raske uskuda, et film ja raamat selles aspektis kattuvad. Aliide masturbeerimine Hansu ja Ingli vahekorra ajal on selle karakteri allakäigu alguseks. Peategelase psüühika on terve filmi jooksul pidevalt kahtluse all, mis natukene tõmbab filmist eemale. Samal ajal on terve olustik täis palju näiliselt mahukaid karaktereid, kes ei ole tegelikult mitte midagi muud kui reljeefsed taustakujud suuremale probleemile, mis on vaevanud kirjutaja südant. Kusagil taustal pidevalt kraapimas ning andmas sellist ebamugavust/ebalevust. Kahjuks seda probleemi ei oska öelda.
Eestlasena on minu jaoks kindlasti huvitav vaadata ennast kui rahvust läbi suurema naabri pilgu. Tervel filmil on olemas selge rahvuslilk põhinarratiiv, mis paneb meie terve rahvuse teatava küsimärgi alla. Saan aru, et miks suur osa inimesi selle filmi peale solvus. Sellest loos on puudu igasugune eetiline, rassiline ja ajalooline plaan, mille järgi peaks vaataja ennast joondama, seega on üpris loomulik, et tekib natukene liiga painduv kujutlus meist kui rahvusest. Võiks öelda, et film teeb eestlasele õelalt nipsaka komplimendi, mida saadab kerge kadeduse maik. Lõpetuseks võin öelda, et film on selgelt ainult ühekordseks vaatamiseks. Oma tunduvalt lihtsamas sisus, kui maskeeritud lugu laseb paista, ei peida see film endas suuri allegoorilisi saladusi ega mitmekihilist lugu. Lõpuks on see trafarentne lugu inimloomusest ja naise armastuse lõputust suurusest.
Filmile hindeks annan väga tugevad seitse punkti. Suurepärane tulemus meie naabritelt. 7/10.