Kolmanda hooaja esimene osa oli üsna kummastav, juba esimestest sekunditest alates. Esiteks selle sarja jaoks tavatu saatemuusika kasutamine, teiseks teistsuguse (situatsiooni)koomika
kasutamine. Ühesõnaga, tundus kohati täitsa teistmoodi kui eelnevad hooajad. Omavaheline keemia oli muidugi oma tavapärases hiilguses. Selles episoodis oli Sherlock suurem, ülbem douchebag kui iial varem, mul isiklikult tekkis küll korduvalt tunne, et tahaks talle lausa ise vastu lõugu virutada.
See oli ka harjumatu, et nii palju emotsionaalseid stseene oli.