Polnud absoluutselt müüdud, kui pool filmi või isegi rohkem möödas oli. Tundus ülenäideldud, ülehinnatud. Lisaks, kuna lesmis on minu kunagise lemmikžanri, muusikali, täiesti ära tapnud, ei olnud ma ka suurim fänn, kui aariad-kambalaulud kõlasid. Ei saanud selle filmi kui ehtsa Ameerika klassika staatusest igatahes aru.
AGA
viimased ~15 minutit muutsid mu meelt nii kardinaalselt. Ja mitte ainult sellepärast, et südantsoojendav lõpp oli. Ei oska öelda, kas olin lihtsalt tiba uimane vaatamise ajal või ei mängitud seda nii hästi välja, kuid sain alles viimase
Lugu, mis ennist tundus nii lihtne ja tobe, sai hoopis uue tähenduse, omades isegi paar aastat hiljem valminud Citizen Kane'ilikke jooni oma sõnumi pärast. Peale filmi lõppu vaatasin spetsiaalselt algust uuesti ja väga andekalt-vaimukalt olid nende kolme võlumaailma kaaslase omadused juba enne kätte antud. Also, "Em City", heh. Ühesõnaga, tegelikult oli-on tegemist suurepärase sõnumi ja ideega, mis mulle jõudis kohale alles lõpuga. Selliseid filme võiks rohkem olla.
Lisaks tutvusin paljude kaasaja filmidest kuuldud vihjetega: mingis Leslie Nielseni filmis oli see "ding-dong" laul, "Losti" "There's No Place Like Home", "Nip/Tuck'i" Scarecrow lause ning (aimasin, et pärineb siit, kuid kindel polnud) "Oz the Great and Powerful".
8/10