Viimane vaadatud film! (mis puudub FV andmebaasist)

[JazZ-]

Also, kena oleks, kui plakatite lisamise asemel siia hoopis filmi kohta paar sõna (oma arvamusest) kirjutaksite, sest teoreetiliselt peaks selle teema eesmärgiks olema võimalus kommenteerida andmebaasi mitte lisatud filme.Võtke eeskuju näiteks Forzast, kes siin vahepeal üsna põhjalikult "hullu lasi".

[Soprano]

IMDb lingid, veeblased! Postereid pole üldse vaja, mitu korda juba räägitud.

Also, rauls, sa võiks ka filme andmebaasi lisama hakata lõpuks. Ei saa ju brixxx'st kehvem olla.

[Defexer]

Film oli nii ettearvatav kui veel olla sai, näitlemisoskused olid üsna nigelad ja graafika effektid olid ka üsna veidrad kohati. 3/10

[lostinthemist]

A Frozen Flower - 7/10
Ee.. üsna meelierutav ja värskendav film, kus kuningas on gei ja ta käseb ühel oma ihukaitsjal, kellega on tal väga intiimne suhe, viljastada oma kuningannat, sest ta ei suuda ise seda teha. Filmi arenedes aga tekib kuninganna ja ihukaitsja vahel sügavam suhe.
Ma tean, kui lugesin sisututvustust, siis mõtlesin ka, mida kuradit. Aga otsustasin sellele võimaluse anda ja ma ei kahetse vaatamist. Seksistseenid olid ka üsna.. "õigetel" aegadel. Põhiline probleem oli filmi pikkusel - see venis. Eriti teisel poolel. Küll aga suudeti väga hästi kujutada ajastut. Võttepaigad ja kostüümid olid väga ehedad ning ilusad. Kuna olen ise samuti Lõuna-Korea kultuuri huviline, siis selles mõttes oli see väga suur maiuspala. Ja samuti põhiline põhjus, miks ma vaatasin, oli kuninganna näitleja Song Ji Hyo, kes on mulle tõsiselt meeldima hakanud, sest ta on mu lemmiksaate "Running Man"i üks peaosalistest.



White Night - 6/10
Algusest lõpuni üpris huvitav lugu, mille põnevust hoiti üleval ebalineaarse ülesehitusega. Küll aga seda kuni viimases kolmandikus kogu müsteerium selgeks saab, vajub filmi tase nii ära. Filmi olid valitud väga head näitlejad ja nad hiilgasid ekraanil. Küll aga pärast vaatamist jäi midagi nii kripeldama. Kõige selle juures, mida filmis pakuti, jättis see asi mind nii külmaks.
Kunagi viskan pilgu peale ka samanimelisele jaapani seriaalile, mis inimeste kommentaaride põhjal pidi tunduvalt parem olema.



Bestseller - 9/10
Filmi esimene pool nägi välja kui lihtsakoeline tüüpiline aasia õudusfilm, mille eest oleksin andnud kõige rohkem ehk 7/10. Aga siis järsku lugu muutus ühtäkki nii põnevaks ja kaasahaaravaks, viimased pool tundi (või enamgi) olid mu silmad ekraanile nii naelutatud. "Bestselleri" kohta sobiks kirjeldus kui päev ja öö. Algas kõheda atmosfääri ja õudusfilmi hõnguga, lõppes aga täieliku thrilleriga. Süžee suutis kogu filmi jooksul paar üllatust pakkuda. Näitlejatööd olid väga head.

[DaydreamDiamond]

IMDb lingid, veeblased! Postereid pole üldse vaja, mitu korda juba räägitud.

need postrid, mida lost on postitanud, on ägedad. võiks ikka postreid ka lisada kui source on kindel. aga IMDB lingid võiks suht a must olla. hea kohe checkata kui pakub huvi.

[Trash]

IMDb link võiks olla võõrkeelsete postrite puhul, sest kuigi mitmed aasia kino fännid siin foorumis paistavad keelt tundvat, siis mina ometigi ei loe jaapani või korea hieroglüüfe ning ei saa postrile peale vaadates kohe teada, et mis filmiga täpselt tegu.

Viimati vaadatud:



http://www.imdb.com/title/tt1954374/

[lostinthemist]

Postman to Heaven - 9/10

Kõigepealt peaks alustama filmi postrist, mis mulle lihtsalt silma jäi kogu selle rahu ja vaikust tekitava atmosfääriga ja sisututvustus oli küllaltki paeluv, et vaatama hakata.
Lühidalt siis: Jae Jun (näitleja pärisnimi on Jae Jung, vasakpoolne postril, ning ta on Lõuna-Korea kpop bändi TVXQ liige, millest ma sain pärast vaatamist teada) on postimees, kes viib kirju surnud hingedele taevas, mis on kirjutatud nende inimeste poolt, kes pole endiselt saanud üle leinavalust.
Kogu film oli kuidagi nii mõnusalt ilus ja südant liigutav. Kinematograafia paelus oma rikkalike värvidega ja kaameratöö oli meeldiv. Kohati jäi kummitama nii tugev tunne, et film toimuks hoopis teises paralleeluniversiumis, sest kõik selle juures oli nii ilus, samas nii sürreaalne. Sürreaalse ja lummava atmosfääri ehitas üles muusika, mis oli üsnagi mõjuv komponent filmi juures. Esimene asi, mis ma kohe pärast filmi vaatamist tegin, oli OSTi tõmbamine. Näitlejatööd olid üsna soliidsed. Koguni võiks 10 punkti anda, aga ei saa seda teha, sest sellise kontseptsiooniga annaks tunduvalt rohkem midagi välja mängida ja arendada, mis teeks sellest tõeliselt originaalse meistriteose. Kahjuks seda ei juhtunud.


Umbes kaks kuud tagasi tegin IRCus läbi sotsiaalse eksperimendi. Näitasin kaasfilmiveeblastele ühte SNSD muusikavideot. Nüüdseks mitmed teavad tänu minule, aga kes ei tea, SNSD (või teisisõnu Girls' Generation) on Lõuna-Korea kpopi tüdrukutebänd, kus on 9 liiget. Ma palusin inimestel öelda, kes meeldib neile kõige rohkem. Suurem pilt nendest siin lingil, ei hakka postitusesse suurt pilti toppima. Aga sel eksperimendil domineeris ja vallutas vaieldamatult kaasfilmiveeblaste südameid Yuri, mis läks üsnagi täppi minu hüpoteesiga. (Miskipärast ta kipub alati esimene valik olema inimestel, kes esimest korda tutvuvad SNSDga).

Miks ma aga sellest siin räägin? Sest ma vaatasin tänase õhtu jooksul ära ka teise Lõuna-Korea filmi nimega "Mother." Jah, see on SNSD fännide hulgas kurikuulus film, sest see peaks olema Yuri lemmikfilm, aga kummalisel kombel tema toakaaslasel Yoonal on sellel teemal hoopis sootuks midagi muud öelda, sest Yuri olevat ainult esimesed ja viimased 10 minutit vaatanud ja kogu vahepealse filmi ajast maganud. Aga aitab sissejuhatusest, niigi venis pikaks.


Mother - 9/10
Väga tugev ja soliidne thriller, mis on vürtsitatud tugeva musta huumoriga. Fantastilised näitlejatööd, vägagi kaasahaarav ja igav ei hakanud kordagi. Vähemat ei oskakski oodata lavastajalt, kes on teinud näiteks, nagu posteril näha, "The Host"i ja "Memories of Murder"i.

[lostinthemist]

Antarctic Journal - 7/10

Õudusfilmiks kindlasti seda nimetada ei saa, pigem on tegemist üsna kõheda ja jäise atmosfääriga thrilleriga Antaktika ekspeditsioonist, kes üritavad jõuda lõunanabale. Kaadrid jäisest mandrist olid väga ilusad, Emakese Looduse julmust kujutati väga hästi, filmis sai tuua paralleelseid jooni ühe teise mitte eriti ammu vaadatud filmiga "The Grey," nimelt sellel inimene vs loodus teemal. Õuduse asemel sai hoopis psühholoogilist terrorit. Lõpp, kuigi see oli monteeritud üpris stiilselt, jäeti üsna lahtiseks ja igaüks võib ise edasi mõelda, mis siis sai. Mina jäin igatahes üpris segadusse.
Stsenaarium on kirjutatud Bong Jun Ho poolt (The Host, Mother, Memories of Murderi lavastaja).

[lostinthemist]

Time - 7/10

Üsna intrigeeriv lavastaja presentatsioon sellest, mis saab, kui omavahel kombineerida kinnisideeline armastus ja plastikkirurgia. See oli üsna poeetiliselt brutaalne ja visuaalselt silmakomm. Plastikkirurgia on Lõuna-Koreas üsna terav ja kriitiline teema ning lavastaja tabas sellega naelapea pihta. Kuigi tegemist polnud üldse mitte õudusfilmiga, oli õudus ja paranoia käega selgelt katsutavam kui enamikes tänapäeva õudusfilmides. Tegelased olid üsna irratsionaalsed ja ebaloomulikud, nende käitumine tekitas tõsiseid küsimusi, kuid samas inimeste käitumine ongi üpris ettearvamatu, kes on pimestatud kinnisideelise armastusega. Peab lihtsalt eraldi ära mainima jalaga puu peksmise stseeni ja magava inimese näkku släppimist. Need momendid olid puhas kuld. Film pani oma tõelises loomuses mõtlema.

[lostinthemist]

Windstruck - 8/10

Ei soovita igaks juhuks IMDB's pealkirja all olevat lühitutvustust lugeda - seal on tugev spoiler.
Aga filmist endast - üllatavalt hea.

"Windstruckil" polnudki nüüd nagu kindlat žanri. Südantsoojendav lugu naisvõmmist ja keskkooli õpetajast, kes tutvuvad saatuse tahtel, kui võmmist tšikk peab meest kogemata vargaks. Aga see lugu pole nii lihtne, nagu eelmisest lausest välja võib paista, "Windstrucki" tugevaim trump on mitmekülgsus ja hoogsus.

Kohati ma ei teadnud ise ka, mida ma vaatan. Huumor oli üsna vaimukalt kickass, et ma leidsin end korduvalt kõhukrampidesse naermas, teistel hetkedel hakkavad pisarad silmist voolama kurbusest, märul on ühtlasi ahhetama panevalt stiilne ja vinge ning siis kõige tipuks kirsina vahukoore otsas põimitakse vahele fantaasiarikas 49 päeva folkloor. Karakterid olid tõsiselt ägedad ja viimseni lihvitud, eriti peategelasest naisvõmm, kes oli tõeliselt kartmatu ja karismaatiline. Tema kohta kasutati filmis koguni hüüdnime Robocop, mis läks üsna täppi.

Näitlejatööd on silmapaistvad ja kaameratöö vägagi meeldivalt meeldejääv ning andekalt lahendatud. Muusika oli samuti üpris meeldejääv. Eriti lõpukolmandikus ühes stseenis, kus võmm ajas taga ühte mõrvarit, mida saatis üsna lahe ja hoogne muusika, aga laulusõnadeks olid hoopis varem filmi jooksul läbi käinud dialoogid.

[rauls]

Polisse - 7,5/10.
Huvitav film lastekaitse politseiüksuse igapäevatööst. Väga raske töö, eriti just emotsionaalselt. Film on täitsa kaasahaarav, olles valusalt realistlik aga ka mõne koha peal meeleolukas.

[lostinthemist]

More Than Blue - 6/10

Pisut ülehinnatud minu meelest. See pidi olema väga tugev linateos melodraama valdkonnas, aga ma vist lootsin liiga palju.
Vähihaige mees üritab parimale sõbrannale meest leida, enne kui ta sureb, et naine ei jääks üksinda pärast tema surma.
See oli väga kurb ja ilus film. Tõesti, väga kurb. Mida edasi, seda nukramaks film muutus. Eriti, kui viimases kolmandikus jutustati sama lugu kiiruga teisest vaatepunktist, oli mu meeleolu nii nukker ja kurb. Aga ma ei nutnud kordagi. Ma tahtsin nutma hakata, sest see oli südantlõhestav. Ma ei tea, mingi oluline komponent jäi tõsiselt puudu, sest seda ei juhtunud lihtsalt. No lihtsalt ei suudetud mu pisaraid välja pigistada, saate aru.
Aga see selleks. Sellist lugu ma olen juba liiga palju näinud ja polnud mingit originaalsuse sädekest. Isegi karakterid tundusid kohati kuidagi pinnapealsed, aga viimane kolmandik suutis selle päästa natuke. Siis tõesti pöörati kõik pea peale. Lõpp mõjus väga suure üllatusena, mida ma ei osanud ette näha. Üldiselt kujunes film kahjuks väikseks pettumuseks.

[LiveForThis]

Ei soovita igaks juhuks IMDB's pealkirja all olevat lühitutvustust lugeda - seal on tugev spoiler.
Aga filmist endast - üllatavalt hea.

"Windstruckil" polnudki nüüd nagu kindlat žanri. Südantsoojendav lugu naisvõmmist ja keskkooli õpetajast, kes tutvuvad saatuse tahtel, kui võmmist tšikk peab meest kogemata vargaks. Aga see lugu pole nii lihtne, nagu eelmisest lausest välja võib paista, "Windstrucki" tugevaim trump on mitmekülgsus ja hoogsus.

Kohati ma ei teadnud ise ka, mida ma vaatan. Huumor oli üsna vaimukalt kickass, et ma leidsin end korduvalt kõhukrampidesse naermas, teistel hetkedel hakkavad pisarad silmist voolama kurbusest, märul on ühtlasi ahhetama panevalt stiilne ja vinge ning siis kõige tipuks kirsina vahukoore otsas põimitakse vahele fantaasiarikas 49 päeva folkloor. Karakterid olid tõsiselt ägedad ja viimseni lihvitud, eriti peategelasest naisvõmm, kes oli tõeliselt kartmatu ja karismaatiline. Tema kohta kasutati filmis koguni hüüdnime Robocop, mis läks üsna täppi.

Näitlejatööd on silmapaistvad ja kaameratöö vägagi meeldivalt meeldejääv ning andekalt lahendatud. Muusika oli samuti üpris meeldejääv. Eriti lõpukolmandikus ühes stseenis, kus võmm ajas taga ühte mõrvarit, mida saatis üsna lahe ja hoogne muusika, aga laulusõnadeks olid hoopis varem filmi jooksul läbi käinud dialoogid.

Teatud mõttes on "Windstruck" eelugu/prequel 2001. aasta L-Korea hitile "My Sassy Girl"(see on Wikipedia link ja ei soovita sul esimest lõigust kaugemale lugeda, sest rikub muidu elamuse ära). Mõlemal filmil on sama režissöör ja sama naispeaosatäitja. "Windstrucki" ei ole ise veel näinud, aga "My Sassy Girl" on vaatamata hype`ile küllaltki kobe tükk melodramaatilist komöödiat.

[CM-Girl]

Stagecoach (1939) 10/10

[lostinthemist]

Teatud mõttes on "Windstruck" eelugu/prequel 2001. aasta L-Korea hitile "My Sassy Girl"(see on Wikipedia link ja ei soovita sul esimest lõigust kaugemale lugeda, sest rikub muidu elamuse ära). Mõlemal filmil on sama režissöör ja sama naispeaosatäitja. "Windstrucki" ei ole ise veel näinud, aga "My Sassy Girl" on vaatamata hype`ile küllaltki kobe tükk melodramaatilist komöödiat.

Pärast vaatamist sain juba teada küll, et sel pidi olema tugev seos "My Sassy Girl"iga. Ei lähe kindlasti ka eriti kaua, kuni seegi saab vaadatud. ^^



The Recipe - 7,5/10

Surma mõistetud vangi viimased sõnad enne hukkamist on sellest, kui väga tahab ta süüa ühte hautist. Politsei eest põgenedes sattus ta ühe söögikoha juurde, kus hautise lõhna tundes oli ta nagu välguga pihta saanud selgest taevast. Ta sisenes söögikohta ja hakkas hautist sööma. Politsei jõudis põgenikule jälile ning sisenesid söögikohta, kuid nemad olid samuti nii väga lummatud hautise lõhnast ning nad ei suutnud mitte midagi teha. Põgenik ei vaatanud mitte kordagi politseile otsa, vaid sõi rahumeeli edasi. Ning kui ta oli lõpetanud, ei osutanud absoluutselt mingit vastupanu politseile.
Seda lugu kuuldes hakkab ajakirjanik edasi uurima selle hautise saladust ja satub üllatava tõe jälile.

Algab pisut aeglaselt, kuid mul on väga hea meel, et seda nägin. Isu krutiti kogu aeg üles. Aga sellele vaatamata on tegemist paeluvalt ilusa ja kurva maagiat täis looga. Kaameratöö oli mõnus. Kaadrid loodusest olid lummavalt ilusad. Eriti need kirsiõite langemise ja liblikatega stseenid olid väga hämmastavad. Mu jalad läksid iga kord nõrgaks, kui ekraanile ilmus see hautise tegijast tüdruk. Kohati ajasid pisemad nutikad dialoogid väga naerma.

Nüüd, kell on pool 3 öösel ja kurat, ma olen näljane.