Postitas Cochrane » 01. Veebruar 2012, 11:20
Seekord õnnestus üsna detailselt meelde jätta.
Sõidan mingi neiuga rongis, mingi tähtis missioon käsil (spioonivärk), meiega on veel kaks vanemat spiooni. Mingi hetk läheme kõik kaubavagunisse, vanemad spioonid lükkavad ukse lahti ja hüppavad langevarjudega välja ja lendavad minema. Ise ronime mööda rongi välisküljel asuvat redelit kaubavaguni teisele korrusele, haarame sealt seljakotid ja hüppame (langevarjudeta) rongist välja. Rändame mööda post-apokalüptilist külamaastikku, jälgime kompassiga suunda, kuid järsku lakkab see töötamast. Neiu püüab seepeale õhust ühe kärbse kinni, paneb ta mingisesse tuledega masinasse ja kui välja laseb, laskub kärbes peopesale. Sulgen pihud ja putukas hakkab seal lendama ning ühes kindlas suunas põtkima, seda kompassina kasutades sammume edasi. Hiiglasliku jõe äärde jõudes (teisel pool on suur, futuristlik, kuid räsitud välimusega linn) läheme lahku, et tabamisriske vähendada ja jõge eraldi ületada - neiu ületab jõe mootorpaadiga, mina võtan lagunenud silla. Betoon on lagunenud, kõnnin mööda metalltaladele pandud õõtsuvaid planke. Liivasele kaldale jõudes pean kõndima mööda müüri, enne kui jõuan lagunenud linnamüüri ühe avani. Poolel teel hakkan probleeme aimama, kuid õnneks on liiva sees üks poole meetri kõrgune roostes metallist kaisukaru. Pea ülemine osa käis tal klapiga lahti. Avan karu, hakkan sinna paaniliselt liiva sisse toppima, ise kuulen, kuid müüri peal sammud lähenevad. Napilt enne, kui ülevalt minu pihta püssitorud suunatakse, saan karu liivaga täidetud, löön peas oleva luugi kinni ja karjatan "Ründa!". Metallkaru kargab liiva seest välja ja virutab peaga kahele ilmunud tüübile täiega vastu lõusta ning kaob siis üle müüri.
Jõuan siis linnas mingisse rongijaama, mis meenutab mõneti Half-Life 2 alguses nähtut. Kõikjal liiguvad inimesed, Half-Life 1 turvamehed ja Portali stiilis robotid. On näha, et edasine tee on tõkestatud HL2 energiaväljadega. Marsin ühe energiabarjääri juurde ja virutan jalaga, kasutult loomulikult. Lõpuks sammub minuni mingi teadlane, ja selgitab, et minu DNA jäi läbipääsuks kodeerimata, kuid võtab siis mingi vidina ja põhimõtteliselt lõikab energiavälja pooleks, mis langeb kõrvale nagu riie. Liigun edasi ja jõuan mööda kõrvalteid ühe ruumingi, keeran valvuril kaela kahekorra, võtan püstoli, kuulek kõrvaltoast mingeid karjatusi ja...
pagan... ärkasin üles. Seda lugu oleks küll veel edasi tahtnud vaadata.