Kõige hämmastavam selle filmi puhul on tõsiasi, kuidas aeg lendas. Ei tea, kas põhjus peitus Shakespeare'i kergelt jälgitavas proosadialoogis või haarava kaameratöös, aga 2 tundi möödus kiiremini, kui ühelgi kinoseansil, mida mäletan. Fiennesi tuleb kahtlemata kiita, et ta oma debüüdiks sääraselt keeruka projekti ette võttis. Alustades sellest, et sellist filmi on raske rahastada ning toota. Meeldis ka see, et ta tõi loo Luhrmannlikult tänapäeva ning ei kasutanud modernset dialoogi. Kindlasti kaotas "Coriolanus" huvi paljudes justnimelt selle tõttu, aga see lüke ütleb Fiennesi kohta päris palju.
Kohati oleks võinud rohkem heli/muusikat kasutada, sest tühje kohti paistis ka siin päris palju välja. Ei tekkinud seda tunnet, mis näiteks "No Country For Old Men"'iga oli, et vaikus sobibki sellisele teosele. Siin tekkisid lihtsalt rumalad pausid sisse.
Aga plusse oli kahtlemata rohkem kui miinuseid ning jään kindlasti järgmist Ralphi režiitööd ootama. Oskab teha peale ekraanil pideva lõugate laksutamise ka palju muud.
6/10