RotPotA ja First Class kuuluvad kindlasti selle suve paremikku. Ülejäänud blockbusterid ja kangelasefilmid jätsid täiesti külmaks. Ahvid aga mitte. Heh võta näpust. Samal ajal kui Kapten Ameerikad ja Thorid ja kes iganes veel müttavad ringi ainult müttamise pärast, siis Ahvide film suutis pakkuda parajas koguses draamat ja vajalikku emotsiooni ja ma ei pea silmas nõrku ja palju tööd vajanud inimkaraktereid vaid ikka filmi peategelasi või siis pigem peategelast Caesarit, kelle puudumisel oleks film mõjunud ei millegi muu kui tehniliste võimaluste demonstreerimisena, aga tänu Serkise osalusele ja Wyatti valitud suunale polnud tegemist CG apes vs. the whole world stiilis filmiga.
aitasid ka tulevase osa jaoks otsi kokku viia. Hästi läbi mõeldud stsenaarium, kuigi üsna lineaarne, aga selge sõnumi, pidevalt areneva tempoga ja tugeva emotsionaalse mõjuga.
Õnneks ei olnud revolutsiooni põhjused naiivsed või siis liiga lihtsad. Film tallus just piiri peal ja väga vähe oli puudu sellest, et läbinäritud kondile sarnanevad klišeed oleks loo tapnud, aga õnneks mitte. Lõpuga jäin rahule ja sündi nii ette kujutasingi. Ei oodanudki, et nüüd näidatakse lõpus umbes 5 minutilise montaažilõiguga, kuidas ahvid vallutavad suurlinnu. Lõpp andis nii palju võimalusi, kuidas järjega edasi minna, et jube.
WETA töö on ikka ja jälle parim. Taaskord üllatatakse vaatajat ülima realistlikkusega. Mida targemaks ahvid muutusid, seda selgemaks muutus nende pilk ja seda oli tunda igas suures plaanis. Õnneks ei inimlikustatud ahve piirini, kust on väga raske tagasi tulla. Jäädi mõtte juurde, et isegi tark ahv on ahv.
Tegemist pole meistriteosega, aga siiski on loo jutustamise seisukohalt tegu julge sammuga ja loodan, et neid tehakse aina juurde. 7/10