Raamatud

[IlseV]

"Läänerindel muutuseta" - jah, ja Vonnegutiga olen veel üsna alguses ja seetõttu ei oska ma päris täpset arvamust/ hinnangut öelda selle kohta. Seda küll, et peategelase ümber tiirleb lugu, aga kas või üleminek endalt-Pilgrimile on imo mingil määral enda kogemuste viimine üldise baasiks vms.

[ZeMonsta]

Kiidan ka "Tapamaja..." Viimati lugesin Vonnegutilt ”Jumal õnnistagu teid, Mr Rosewater”. Samuti mõnus lugemine.

Veel on viimasel ajal loetud raamatute seast silma paistnud Huxley "Hea uus ilm". Kafka "Ameerika" sain ka läbi, aga ei jätnud erilist muljet. Võib-olla lihtsalt ei tabanud tuuma.

Hetkel edeneb Marquezi "Sada aastat üksildust". Väga aeglaselt läheb, aga siiski.

[Ralf]

Hesse "Supelsaks" Loomingu Raamatukogu sarjast, päris haaravad mõtisklused.

[kbong]

Käisin täna õe lõpetamisel aga ei suutnud seal umbses aulas kaua passida ja läksin raamatukokku lugema. Võtsin Alan Watts'i "Saa selleks, mis sa oled" ette lambist ja täitsa istus. Mulle eriti need filosoofid ja mõtlejad ei istu, kes proovivad ida mõttelugu kuidagi meile, kristlikus kultuuriruumis üles kasvanud inimestele, sobitada ja tuttavate mõistetega "selgeks teha" aga peale mõndakümmend lehekülge julgen selle raamatu küll järgmine kord endale laenutada.

Muidu aga lahendan Albert Camus mõttekäike ehk "Mässav inimene". Arvatavasti läheb sellega veel mõned nädalad.

Mishima Yukio "Kuldne tempel" tuleks ka kuidagi lõpuni venitada, kuigi see raamat ei taha kuidagi sobida.

[Gang-pae]

Ise proovin Archie Browni "Kommunismi tõus ja languse" ning Esa Saarineni "Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini" kõrvale midagi ilukirjanduslikku valida. Riiulil raamatuid küll, aga ei suuda otsustada. Ilmselt valin Natsume Sōseki "Botchani".

[snufffy]

Kõik on nii tublid ja loevad midagi
Oleks mul ka tahet midagi vabast ajast lugeda .

[Zinera]

Kõik on nii tublid ja loevad midagi
Oleks mul ka tahet midagi vabast ajast lugeda .

Miks siis ei ole tahet? Mõni raamat on päris huvitav, tasub pilk peale visata.

[Kickflick]

Lugesin Jacky Gunni ja Jim Jenkinsi raamatu "Queen - nii nagu see kõik algas". Hea raamat oli. Meeldis juba selle tõttu, et raamat hakkas kohe asjaga pihta, mitte polnud suurt sissejuhatust, kus kiidetakse teineteist ja räägitakse, kui täpsete faktidega. Ning see, et Queenist oli väga ausalt kirjutatud, nii nende õnnestumisest, kui ka ebaõnnestumistest.

[Wisegirl]

Goethe - Noore Wertheri kannatused
Mm, jah, kas tõesti oli 18. sajandi inimesed (julgen öelda enamus neist) nõnda nõrga närvikavaga... Vist jah.
Tahtsin seda raamatut juba kevadel lugeda, sest ühest psühholoogia-alasest raamatust sain teada, et omal ajal põhjustas see Goethe romaan enesetappude laineid ja seetõttu keelati selle levitamine.

Oli pisut ilusaid mõtteid, ilusaid kirjeldusi, aga üleüldiselt jäi minu jaoks raamat kehvaks. Nõrk (vaimselt) peategelane tähendab nõrka raamatut, vist seetõttu, et ei suutnud ennast temaga samastada ega niiväga kaasa tunda.
1774. aastal oleks olukord kindlasti teine olnud, oh seda romantismi!

[Marfka]

Lugeda meeldib, aga aega pole. Siiski satub vahest mõni raamat kätte - A. Gailit "Toomas Nipernaadi" on üks lemmikuid, hetkel loen Sofi Oksanen "Puhastus". Kohustusliku kirjandust loen väga, kui mitte üli harva.

[Kickflick]

Viimasel ajal olen lugenud läbi Roone Roosti ühiskonnakriitilise raamatu "mis sul Viga on.", Irvine Welshi "Trainspottingu" ja Vladimir Nabokovi "Lolita". Hetkel olen poole peal Irving Stone'i "Elujanuga".

[LiveForThis]

Alustasin Dimitri Glukhovsky menukiks osutunud romaaniga "Metro 2033".
Põhjuseks ukrainlaste meisterdatud samanimeline mänguadaptsioon.

[Spellbound]

Alustasin Dimitri Glukhovsky menukiks osutunud romaaniga "Metro 2033".
Põhjuseks ukrainlaste meisterdatud samanimeline mänguadaptsioon.

Sama siin.

[Trash]

Üsna halb.

[kbong]

Lugesin see aasta teist korda Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt" läbi. Tahaks ka tema suurteosed kord veel läbi võtta aga nende mahukus hirmutab mind, sest ma tean juba ette, et mul pole püsivust nii paksu raamatut lugeda, olgu see kui hea tahes. Dostojevski inimhinge analüüs mulle aga istub ja minu jaoks on kindlasti tegemsist idanaabrite parima kirjamehega.

Mishima Yukio "Kuldne tempel" on siiamaani käsil... küll ta suve lõpuks läbi ka saab.