Seda tüüpi riidepuu all märkasin mööda minnes küll, aga siis arvasin, et meelepete või kujutasin endale ette
Iseenesest oli see koht väga creepy, veider ja haiglane ja ka väga meeldiv üllatus. Kas või The Furtherisse tungimine gaasimaskiga. Täiesti originaalne lähenemine väga klassikalise loo juures.
Üldse oli filmis palju kohti, kus mängiti vaataja tähelepanuga. Kaamera liigub mööda tubasid ringi nagu tahaks, et me midagi näeks või sooviksime näha - ootame ootamatut.
Ei mäletagi, millal kinos olles niimoodi ehmatasin. Teise suurema ehmatuskoha juures tuli kananahk ihule
Kui see deemon mehe selja taha ilmus pidin toolist välja hüppama ja õnneks tegi seda ka ülejäänud saal. Pärast ei suutnud seda nägu enam unustada. Kogu aeg oli silme ees.
Wan mängis väga lahedalt Hollywoodi klišeedega ehk ei mänginud neid kordagi lõpuni välja, vaid lõi oma tempo ühe või teise ehmatuskoha juurde. Kasutades justkui tavapäraselt arenevaid sündmusi, tõi ta sisse väga hästi mõjuvat horrorit, kuigi pärast kolme korda tekkis olukord, kus oli juba ette teada, et nüüd tuleb ehmatus, aga võlu säilus, sest ma ei osanud aimata, mis viisil see ehmatus väljenduma hakkab.
Ülimalt vinge on aga see, kuidas tutvustati deemonit ja The Furtherit. Tunnen uue ikooniline tegelase lõhna

Ai kuidas mulle meeldib kinos õudukaid vaadata ja see oli üle pika aja esimene hea elamus.