Raamat, romaan "American Psycho", millel film ilmselgelt põhineb, on üks mu lemmikuid. Ma armastan seda, kuidas esimene pool raamatust koosneb Batemani restoranis- ja klubideskäikudest sõpradega, mille käigus kirjeldatakse tohutus koguses teiste inimeste poolt kantavaid riideid, ja loomulikult on dialoogis kõvasti huumorit. Seejärel hakkavad pihta esimesed mõrvad, mis muutuvad aina haiglasemaks, detailsemaks, jõledamaks, ja Batemani "mask of sanity" hakkab "libisema" - fiktiivse Patty Wintersi šõu teemad muutuvad aina imelikemaks (tund aega intervjueeriti Cheeriot, teemaks on isa, kes oma teismelise tütre põlema pani, kui too sünnitas), Patrick mainib, kuidas üks nädal on eriti halb olnud ja ta on hakanud enda uriini jooma, ja kuidas pangaautomaadid esitavad talle käske või pargipink teda jälitab. Romaan on väga, väga lahedalt vastikuid tapmisi ja muud sarnast täis, kuid seda värki enne esimese kolmandiku lõppu ei esine. Muidugi poleks film ega raamat kultusstaatuses, kui Ellis poleks andnud mitu lehekülge pikki kirjeldusi Batemanist, kes tüdrukuid tükkideks lõigub, küpsetab jmt.
Film on tegelikult raamatu järgmisel tubli, kuigi verised kohad on kõvasti maha toonitatud ega tee Batemanist sellist psühhopaati nagu ta raamatus on. Sellegipoolest on ka filmis üksteise segaminiajamine ja muu taoline. Ühesõnaga mõlemad "American Psycho"-d rokivad.
