Ma pole siin ammu juba lärmi teinud. "Püha Tõnu kiusamine" jõudis sel nädalal Sydney filmifestivali raames ka Austraaliasse ning tundub, et vastuvõtt oli positiivne.
The Temptation of St. Tony is a powerful and outlandish descent into the existential nightmare of a post-modern Dante’s Inferno. A tour-de-force of sound and image, with a masterful emotive minimal score from Ulo Krigul, this is a film equivalent of tasting black pudding sinking into a bowl of blood-red borscht; exotic and carnal, pungent and acquired.
The Temptation of St. Tony is a most original piece of cinema; indulgent and provocative like the work of Jodorowsky, but muses and toys with bittersweet fragments like Bergman. Director Õunpuu is a riddle unto himself, providing the viewer with severed hands in a swampy creek and the good man forced to bury his murdered dog in a shallow snow grave. The consumption of his fragile lover’s flesh is the salty icing on the open wound of his psyche. Let the darkest of humanity lie with sleeping dogs.
I really, really enjoyed this one folks. One can only hope it appears in some form somewhere so I can share this experience with you. Sadly I can't really see how many distributors would view an eccentric, oblique, Lynchian, black and white Estonian film as a profitable commodity.
Kes oskab öelda, mis filmist on pärit see kaader, mida Tõnus vahepeal kasutatakse? Asiaadist tütarlaps hõljub õhus, tundub, et see võib olla mingi õudusfilm äkki?
Täitsa saan aru Garlist, kellele filmi viimane kolmandik arusaamatuks jäi. Ausalt öeldes ei tundnud ma ennastki kuigi targa, tähelepaneliku ja kuigi suure hoomamisvõimega inimesena, kui lõputiitrid rullusid. Viimastes peatükkides jagus küll üksikuid detaile, mis aitasid esitatud piltmõistatuse tagamaades veidikenegi selgust saada, kuid kokkuvõttes oli tegu päris ambitsioonika puslega. Teatud mõttes ehk liigagi ambitsioonikaga. Trash on oma blogis maininud ära terve hulga režissööre, kellelt Õunpuu inspiratsiooni on ammutanud. Märkasin ka ise näiteks otsest viidet näiteks Peter Greenaway'le. Ometigi pole mainitud kuskil Ingmar Bergmani. Minu meelest oli filmi esimene pool väga Bergmani preudohorrorfilmide jälgedes käiv, konkreetselt siis näiteks "Persona" ja "Vargtimmen"-i (viimases esineb ka mööda seina üles kõndimine). Heli osas võlgneb Õunpuu tõepoolest väga palju David Lynchile. Meeldejääv ja rikkalik painav linateos.
