Oi jah, Doom 1 ja 2 sai ikka väga palju mängitud. Kõige parem oli see, et esimene ja teine osa olid mul PS 1-l mingi vene versioonina ning mõlemad osad olid üheks põimitud nii, et ei saanudki aru, kust teine algas ja lisaägeduse lisas ka tõik, et mängu ei saanud
saveda ja alati tuli otsast alustada või mängida nagu hull kogu aeg järjest. Päris mitu ööd läks selle arvelt vastu taevast. Ah...mälestused mälestused
Järgmine siis:
