Eile õhtul lugesin kiirelt läbi Richard Kelly Southland Talesi koomiksid. Kui keegi veel ei tea siis Southland Talesiga on selline lugu, et esimesed kolm osa sellest maailmalõpu loost on koomiksis ja järgmised kolm on filmina, mis tuleb imekombel sellel aastal välja.
Koomiks ise oli väga hea. Piltide visuaalne stiil mulle meeldis. Piltidel polnud kindlaid piire vaid olid rohkem nagu visandused. Mitte tavapärane koomiks.
Sisu oli väga huvitav. Kelly on väga huvitava maailma loonud Igasugused uued firmad ja organisatsioonid ja keeruline maailma poliitiline hetkeseis. Alternatiivkütuse ja elektrienergia ja mingite sõja"narkootikumide/ravimite" teema on hästi läbimõeldud.See peaks minema sci-fi valdkonda, aga mitte kosmilises mõttes, sest tegevus toimub maal. Mis ma oleks teisiti teinud oleks pannud tegevusaasta hilisemaks, sest selle loo tegevus toimub 2008. aastal. Samas ta kirjutas suht mitu aastat tagasi juba selle loo, nii et on aru saada, et tahtis suhteliselt lähetulevikku tuua seda maailmalõppu.
Muuseas tegelased on joonistatud näitlejate järgi, kes mängivad filmis.
Nüüd peaks filmist paremini aru saama, sest see pidi väga segase sisuga olema, räägivad need, kes pole eellugu lugenud.
Koomiksid
Moderaator: Meeskond
59 postitust
• 1. leht 4-st • 1, 2, 3, 4
Postitas Jolt » 16. Veebruar 2009, 20:32
Scott Pilgrim's Precious Little Life
Scott Pilgrim vs. The World
Scott Pilgrim & The Infinite Sadness
Scott Pilgrim Gets It Together
Tegu on esimeste koomiksitega, mida loen paberilt ja peab ütlema: kogemus on kordi parem, arvutiga võrreldes. Lugemine läheb kiiremini, joonistused on paremini jälgitavad ja mugavam on ka. Raamatut käes hoida tundub üldse kuidagi õigem.
Kui keegi Scott Pilgrimist veel midagi ei tea, siis tegu on (millalgi tulevikus) kuueosalise koomiksisarjaga, mille nimitegelane on 23aastane, töökohtade vahel, elu vabalt võttev, basskitarrist bändist Sex Bob-Omb, kind of a hipster. Loo põhiliseks käimalükkavaks jõuks on Ramona V. Flowers, tüdruk kellesse Scott armub. Selleks et nad saaksid käia tuleb Scotil aga võita Ramona seitse kurja eksi. Wait, what?
Koomiksimaailm ise on päris kirju. Huumorit on korralikult, kuid samas on ka täiesti usutavat draamat - teemal, kui pagana keerulised ikkagi on suhted. Kõik need eksidega võitlemised on väga videomängulikud (võidetud eksides jäävad järgi mündid ja hea õnne korral ka muud boonused, täiega RPG) ja ma olen enam kui huvitatud sellest, kuidas Edgar Wright need ekraanile toob, Brandon Routhi teksti põhjal tundub, et saab väga awesome olema.
Üldse, filmi osas on tegijad väga head ja näitlejad sobivad rollidesse ebatüüpiliselt hästi. Kõige rohkem peab ennast tõestama ehk Michael Cera ja mitte ainult seepärast et ta mängib nimitegelast. Scott on küll parajalt dopey ja kind of totally lovable goofball, kuid Michael Cera on senini mänginud palju ebalevamaid tegelasi. Aga mul on Cerasse usku, erinevalt mingist netiüldsusest, vist.
Scott Pilgrim vs. The World
Scott Pilgrim & The Infinite Sadness
Scott Pilgrim Gets It Together
Tegu on esimeste koomiksitega, mida loen paberilt ja peab ütlema: kogemus on kordi parem, arvutiga võrreldes. Lugemine läheb kiiremini, joonistused on paremini jälgitavad ja mugavam on ka. Raamatut käes hoida tundub üldse kuidagi õigem.
Kui keegi Scott Pilgrimist veel midagi ei tea, siis tegu on (millalgi tulevikus) kuueosalise koomiksisarjaga, mille nimitegelane on 23aastane, töökohtade vahel, elu vabalt võttev, basskitarrist bändist Sex Bob-Omb, kind of a hipster. Loo põhiliseks käimalükkavaks jõuks on Ramona V. Flowers, tüdruk kellesse Scott armub. Selleks et nad saaksid käia tuleb Scotil aga võita Ramona seitse kurja eksi. Wait, what?
Koomiksimaailm ise on päris kirju. Huumorit on korralikult, kuid samas on ka täiesti usutavat draamat - teemal, kui pagana keerulised ikkagi on suhted. Kõik need eksidega võitlemised on väga videomängulikud (võidetud eksides jäävad järgi mündid ja hea õnne korral ka muud boonused, täiega RPG) ja ma olen enam kui huvitatud sellest, kuidas Edgar Wright need ekraanile toob, Brandon Routhi teksti põhjal tundub, et saab väga awesome olema.
Üldse, filmi osas on tegijad väga head ja näitlejad sobivad rollidesse ebatüüpiliselt hästi. Kõige rohkem peab ennast tõestama ehk Michael Cera ja mitte ainult seepärast et ta mängib nimitegelast. Scott on küll parajalt dopey ja kind of totally lovable goofball, kuid Michael Cera on senini mänginud palju ebalevamaid tegelasi. Aga mul on Cerasse usku, erinevalt mingist netiüldsusest, vist.
-
Jolt - Ristiisa
- Postitusi: 2207
- Liitunud: 12. Juuni 2007, 12:02
Postitas Jolt » 07. Märts 2009, 19:41
Bone by Jeff Smith
Lugu kolmest Bone'st (Fone Bone, Phoncible P. "Phoney" Bone ja Smiley Bone), kes näevad välja nagu ühed korralikud multifilmikarakterid - nad on võrdlemisi valged, suurte ninanupsudega ja suhteliselt riietumata. Lugu läheb käima sellest, et nad pagendatakse kodukülast, kui Phoney järjekordne rahategemisskeem a'la Reiljan lõppeb katastrofaalsete tagajärgedega. Kõrbes ekseldes satuvad nad Orgu ja seal arenevad seiklused, mis on mastaabilt võrreldavad vaid LOTR triloogiaga.
See mastaabi võrdlus pole eriti originaalne väide, toda lugesin ma enne One Volume Edition'i ostmist ja hea jupi raamatu algusest ei saanud seda kuidagi liiga tõsiselt võtta. Nimelt oli tegevustik võrdlemisi naljakas ja mingit reaalset ohtu kangelastele ei paistnud olevat, pahalased on küll hirmuäratava välimusega, ent tõeliselt lootusetud käpardid. Ja see on juba vana väide, et kangelased ühes loos on täpselt sedavõrd vaprad ja võimekad, kuivõrd suurele kurjusele nad vastu seisma peavad. Millalgi peale 1/3 läks raamat sujuvalt palju tõsisemaks ja lõpp oli juba päris sünge.
Lisaks andekale loole näevad kõik joonistused tõeliselt ilusad välja, suured plaanid tõeliselt võimsatest maastikutest ja kõiksuguste tegelaste eripära on kujutatud tõeliselt lennuka fantaasiaga. Pole eriti imestada, et sellest mingi film vändata tahetakse. Õnn on, et Warnedrid neid õigusi omavad, nad on viimasel ajal palju mõistlikke otsuseid teinud ja loodetavasti see trend jätkub. Mina animeerisin kogu seda lugu oma peas Disney klassikaliste 2D animatsioonide stiilis. Eks näis, kuidas asi tegelikkuses realiseerub.
Niisiis, minu jaoks üle igasugustest teistest suurtest fantaasiasarjadest, nagu Twilight'd, Harry'd ning miskõik, peajagu üle ja LOTR järel kindlalt võimsaim lugu nr 2.
Lugu kolmest Bone'st (Fone Bone, Phoncible P. "Phoney" Bone ja Smiley Bone), kes näevad välja nagu ühed korralikud multifilmikarakterid - nad on võrdlemisi valged, suurte ninanupsudega ja suhteliselt riietumata. Lugu läheb käima sellest, et nad pagendatakse kodukülast, kui Phoney järjekordne rahategemisskeem a'la Reiljan lõppeb katastrofaalsete tagajärgedega. Kõrbes ekseldes satuvad nad Orgu ja seal arenevad seiklused, mis on mastaabilt võrreldavad vaid LOTR triloogiaga.
See mastaabi võrdlus pole eriti originaalne väide, toda lugesin ma enne One Volume Edition'i ostmist ja hea jupi raamatu algusest ei saanud seda kuidagi liiga tõsiselt võtta. Nimelt oli tegevustik võrdlemisi naljakas ja mingit reaalset ohtu kangelastele ei paistnud olevat, pahalased on küll hirmuäratava välimusega, ent tõeliselt lootusetud käpardid. Ja see on juba vana väide, et kangelased ühes loos on täpselt sedavõrd vaprad ja võimekad, kuivõrd suurele kurjusele nad vastu seisma peavad. Millalgi peale 1/3 läks raamat sujuvalt palju tõsisemaks ja lõpp oli juba päris sünge.
Lisaks andekale loole näevad kõik joonistused tõeliselt ilusad välja, suured plaanid tõeliselt võimsatest maastikutest ja kõiksuguste tegelaste eripära on kujutatud tõeliselt lennuka fantaasiaga. Pole eriti imestada, et sellest mingi film vändata tahetakse. Õnn on, et Warnedrid neid õigusi omavad, nad on viimasel ajal palju mõistlikke otsuseid teinud ja loodetavasti see trend jätkub. Mina animeerisin kogu seda lugu oma peas Disney klassikaliste 2D animatsioonide stiilis. Eks näis, kuidas asi tegelikkuses realiseerub.
Niisiis, minu jaoks üle igasugustest teistest suurtest fantaasiasarjadest, nagu Twilight'd, Harry'd ning miskõik, peajagu üle ja LOTR järel kindlalt võimsaim lugu nr 2.
-
Jolt - Ristiisa
- Postitusi: 2207
- Liitunud: 12. Juuni 2007, 12:02
Postitas Trash » 27. Märts 2009, 11:50
Jolt kirjutas:Siis lugesin veel Moore'i The League of Extraordinary Gentlemen'i mõlemad kogumikud läbi. Mitu korda parem, kui film (kuigi, viimase mugavdused pole ülemäära suured) - atmosfäär läks lihtsalt kaduma. Palju rohkem pervesset huumorit, kui oleks eeldanud, eriti teises raamatus.
Keegi raagib vist nähtamatu augu täitmisest?
Raamatute ja koomiksite arvustused minu blogis.
Eile sai laenatud juurde Hellblazerit, samuti võtsin prooviks Lucifer´i, The Exterminators´i ja The Last Man´i esimesd paar albumit.
-
Trash - Ristiisa
- Postitusi: 909
- Liitunud: 06. Märts 2009, 00:37
Postitas Jolt » 27. Märts 2009, 13:59
Trash kirjutas:Keegi raagib vist nähtamatu augu täitmisest?
Raamatute ja koomiksite arvustused minu blogis.
Ohcräp, mul läks ikka hea hulk aega, enne kui sain aru, mida selle augu all silmas pidasid. Esimene tõlgendus oli palju metam... aga jah. Need mõmmikud ka veidi, sest et esimese hooga raamatut läbilehitsedes tekkis kerge MÖHH, mis kuradi karvaste paraad siis seekord käib. Tegelikult olid tegelased päris muhedad.
Koomiksitest loengi põhiliselt sinu blogist. NUXX ju ei kirjuta enam raamatutest ja Ivar ei kirjuta just liiga tihti.
Viimasel ajal ootangi koomiksiarvustusi veidi enam, sest et horror/gore pole niivõrd minu teema ja pildiraamatute lehitsemine on enda jaoks alles võrdlemisi uus hobi, seega võtan asja innuga.
Veidi teemasse ka. Ise olen Preacher'ga täpselt poole peal ja kui esimesed kolm kogumikku olid väga energilised, naljakad ja nõretasid üleüldisest coolness'st, siis taustalugude paraad tõmbas nagu käsipiduri peale. Isegi Saint of Killers'i vihudel polnud sarnast minekut nagu eelnenul (ideeliselt võiks karm ja verine westernilugu palju muhedamalt kulgeda). Lisaks ei joonistanud ükski külalisesinejatest nii mõnusalt kui Steve Dillon.
Hetkel on aga J.C käeraudadega vodi külge aheldatud ja tundub, et asi kogub jälle hoogu. Lõpplahenduse pole isegi mitte hoomatav ja see on ülimalt meeldiv.
Ennast muide ootavad esimesed Y'i ja viimased Preacher'i volüümid postkontoris.
-
Jolt - Ristiisa
- Postitusi: 2207
- Liitunud: 12. Juuni 2007, 12:02
Postitas Jolt » 17. Aprill 2009, 14:41
We3: Ehk parim tõend faktist, et head asja pole iialgi küllalt.
Lugu kolmest koduloomast (koer, kass ja küülik), kes vastu tahtmist supervõimsate eksoskelettidega varustatakse ja seeläbi ülimateks relvadeks muudetakse. Kuigi loo komponendid on varasemast tuttavlikud, mõjuvad need We3 ikkagi täiesti värsketena. Peategelaste osas suudetakse väga kiiresti välja arendada kolm märkimisväärselt erinevat iseloomu. Frank Quitely illustratsioonid on ülivõimsad, ka igasuguse tekstita on need ikkagi tohutult ilmekad. Lahing sõjaväega on muljetavaldavaim asi, mida üheski koomiksis senini näinud olen (võrdlusvõimalusi on veel kesiselt, tõsi on).
WE3 asja ainsaks miinuseks on see, et kogumik koosneb vaid kolmest vihust. Lugu, mida rääkida, on aga igasuguse liigse pingutuseta vähemalt kaks korda niivõrd palju. Lugedes on selline tunne, et tahaks kuidagi pidurdada ja asja pikemalt nautida - tegevus tormab lihtsalt sellise kiirusega.
Lugu kolmest koduloomast (koer, kass ja küülik), kes vastu tahtmist supervõimsate eksoskelettidega varustatakse ja seeläbi ülimateks relvadeks muudetakse. Kuigi loo komponendid on varasemast tuttavlikud, mõjuvad need We3 ikkagi täiesti värsketena. Peategelaste osas suudetakse väga kiiresti välja arendada kolm märkimisväärselt erinevat iseloomu. Frank Quitely illustratsioonid on ülivõimsad, ka igasuguse tekstita on need ikkagi tohutult ilmekad. Lahing sõjaväega on muljetavaldavaim asi, mida üheski koomiksis senini näinud olen (võrdlusvõimalusi on veel kesiselt, tõsi on).
WE3 asja ainsaks miinuseks on see, et kogumik koosneb vaid kolmest vihust. Lugu, mida rääkida, on aga igasuguse liigse pingutuseta vähemalt kaks korda niivõrd palju. Lugedes on selline tunne, et tahaks kuidagi pidurdada ja asja pikemalt nautida - tegevus tormab lihtsalt sellise kiirusega.
-
Jolt - Ristiisa
- Postitusi: 2207
- Liitunud: 12. Juuni 2007, 12:02
Postitas Jolt » 05. Mai 2009, 18:20
Y: The Last Man
Ehk siis lugu ainsast mehest ja tema ahvist, kes kahekesi - endalegi üllatuslikult - elavad üle kogu ülejäänud Y-kromosoomi kandvate imetajate üheaegse ja seletamatu hukkumise. Koomiks keskmes on lisaks Yorikule ja tolle primaadist sõbrale agent 355 ja dr Mann. Kambakesi otsivad nad põhjendust ja ühes sellega ka väljapääsu tekkinud olukorrale.
Minu hinnangul on tegu väga hea ulme-koomiksiga. Too meesteta maailma teatud tasakaalukaotus tundub kuidagi hirmutavalt realistlik. Kuskil teise kogumiku alguses on sissejuhatusena hea hulk statistikat lahtikirjutatud ning iialgi enne pole lihtsad arvud mulle sedavõrd põnevad tundunud. Y on suhteliselt dialoogitihe, aga kuna tekst ise on vaimukas ja väga mõnusalt popkultuurist läbiimbunud, siis ei saa toda fakti miinuseks lugeda. Lisaks kiidaks seda, et mõne teema puhul välditakse küllaltki julgelt liigset lahti seletamist.
Tegelased on sümpaatsed ja hästi kirjutatud. Käituvad inimlikult, mis tähendab tihtipeale irratsionaalselt ja vastutustundetult, kuid mitte nii, et nendega poleks võimalik samastuda. Enda lemmik on Beth II, keda Yorick kohtab V kogumiku alguses. Temaga läbi avatav Usk VS Mees Vs Naine teema oli samuti üks parimaid lugemismomente.
Viimane kogumik mõjus mulle kuidagi päris jõhkralt. Ei teagi miks, õnnelikku/kurba oli segatud väga maitsekalt.
Miinustena vist nii palju, et teatud probleemid lahenesid ehk kuidagi äkiliselt ning esimesed neli osa jätsid suhteliselt episoodilise mulje. Nagu loeks MacGyver't või mis iganes sarja, kus pealiini arendatakse minimaalselt, raamatu vormis. Alates viiendast osast läks sisutihedamaks ja enamuses mängiti siis juba ülesseatud sisuliinidel, nii et tagantjärgi pole seegi liigne miinus.
Ehk siis lugu ainsast mehest ja tema ahvist, kes kahekesi - endalegi üllatuslikult - elavad üle kogu ülejäänud Y-kromosoomi kandvate imetajate üheaegse ja seletamatu hukkumise. Koomiks keskmes on lisaks Yorikule ja tolle primaadist sõbrale agent 355 ja dr Mann. Kambakesi otsivad nad põhjendust ja ühes sellega ka väljapääsu tekkinud olukorrale.
Minu hinnangul on tegu väga hea ulme-koomiksiga. Too meesteta maailma teatud tasakaalukaotus tundub kuidagi hirmutavalt realistlik. Kuskil teise kogumiku alguses on sissejuhatusena hea hulk statistikat lahtikirjutatud ning iialgi enne pole lihtsad arvud mulle sedavõrd põnevad tundunud. Y on suhteliselt dialoogitihe, aga kuna tekst ise on vaimukas ja väga mõnusalt popkultuurist läbiimbunud, siis ei saa toda fakti miinuseks lugeda. Lisaks kiidaks seda, et mõne teema puhul välditakse küllaltki julgelt liigset lahti seletamist.
Tegelased on sümpaatsed ja hästi kirjutatud. Käituvad inimlikult, mis tähendab tihtipeale irratsionaalselt ja vastutustundetult, kuid mitte nii, et nendega poleks võimalik samastuda. Enda lemmik on Beth II, keda Yorick kohtab V kogumiku alguses. Temaga läbi avatav Usk VS Mees Vs Naine teema oli samuti üks parimaid lugemismomente.
Viimane kogumik mõjus mulle kuidagi päris jõhkralt. Ei teagi miks, õnnelikku/kurba oli segatud väga maitsekalt.
Miinustena vist nii palju, et teatud probleemid lahenesid ehk kuidagi äkiliselt ning esimesed neli osa jätsid suhteliselt episoodilise mulje. Nagu loeks MacGyver't või mis iganes sarja, kus pealiini arendatakse minimaalselt, raamatu vormis. Alates viiendast osast läks sisutihedamaks ja enamuses mängiti siis juba ülesseatud sisuliinidel, nii et tagantjärgi pole seegi liigne miinus.
-
Jolt - Ristiisa
- Postitusi: 2207
- Liitunud: 12. Juuni 2007, 12:02
Postitas Jolt » 29. Mai 2009, 22:26
Hard Boiled
Ma ei hakka selle koomiksi sisu kohta mingit kokkuvõtet tegema. Lugu ise on lihtsalt nii pagana napilt, et kui kogu raamatus edastatav kokku kraapida saaks paari lausega kõik öeldud. Aga Frank Milleri kirjutatu ei olegi peamine põhjus, miks seda koomiksit peaks lugeda. Pealugu kihutab vajalikes kohtades liiga kiiresti ja see on plussiks vaid seetõttu, et loo fookus pole üleüldse huvitav, palju lahedam on see, mis toimub taustal.
Hard Boiled on kindel soovitus just seepärast, et Geof Darrow joonistused on nii detailirohked, et igal uuel lugemisel leiab väga palju sellist, mida varem ei märganud. Kaanest, kaaneni praktiliselt kõikidel lehtedel on mingi parajalt haiglane sekssteen - a'la kuidas kaks korralikku jõmmi toimetavad mingi näiliselt paariteist aastase tüübiga, samal ajal kui seda kõike filmib keegi Sony jakis isik. Sarnaseid hetki on puistatud päris heldelt. Õnneks pole need kunagi liigselt esiletõstetud ega tähelepanu tõmbavad, sarnane tegevus on nii edukalt ülejäänud tausta sisse põimitud, et pealiskaudselt lugemisel jääb see märkamatuks. Blade Runner + Ichi the Killer + paljupalju musta huumorit, see oleks viis, kuidas mina Hard Boiled'i maailma kirjeldaks.
+Shaolin Cowboy võiks ka mingi kogumiku kaante vahele jõuda.
Ma ei hakka selle koomiksi sisu kohta mingit kokkuvõtet tegema. Lugu ise on lihtsalt nii pagana napilt, et kui kogu raamatus edastatav kokku kraapida saaks paari lausega kõik öeldud. Aga Frank Milleri kirjutatu ei olegi peamine põhjus, miks seda koomiksit peaks lugeda. Pealugu kihutab vajalikes kohtades liiga kiiresti ja see on plussiks vaid seetõttu, et loo fookus pole üleüldse huvitav, palju lahedam on see, mis toimub taustal.
Hard Boiled on kindel soovitus just seepärast, et Geof Darrow joonistused on nii detailirohked, et igal uuel lugemisel leiab väga palju sellist, mida varem ei märganud. Kaanest, kaaneni praktiliselt kõikidel lehtedel on mingi parajalt haiglane sekssteen - a'la kuidas kaks korralikku jõmmi toimetavad mingi näiliselt paariteist aastase tüübiga, samal ajal kui seda kõike filmib keegi Sony jakis isik. Sarnaseid hetki on puistatud päris heldelt. Õnneks pole need kunagi liigselt esiletõstetud ega tähelepanu tõmbavad, sarnane tegevus on nii edukalt ülejäänud tausta sisse põimitud, et pealiskaudselt lugemisel jääb see märkamatuks. Blade Runner + Ichi the Killer + paljupalju musta huumorit, see oleks viis, kuidas mina Hard Boiled'i maailma kirjeldaks.
+Shaolin Cowboy võiks ka mingi kogumiku kaante vahele jõuda.
-
Jolt - Ristiisa
- Postitusi: 2207
- Liitunud: 12. Juuni 2007, 12:02
Postitas Forzelius » 06. Juuni 2009, 03:21
Asterixil kõik osad nii kickass lihtsalt. Ühes osas oli Caesari ja ta tulevase mõrvari vahel mitu hetke, kus Caesar ütles täiesti tavalises kontekstis sõnad "Ka sina, Brutus", umbes sellises:
Caesar oma õukonnale: Tulge kõik, me lähme nüüd sööma. Ka sina, Brutus.
Brutus omaette: Ta käib mulle selle "Ka sina, Brutusega" juba närvi. Ükskord ma talle veel näitan.
Üks kõige naljakamaid kohti Asterixis üldse. Samas seal oli igas osas midagi ülikõva.
Caesar oma õukonnale: Tulge kõik, me lähme nüüd sööma. Ka sina, Brutus.
Brutus omaette: Ta käib mulle selle "Ka sina, Brutusega" juba närvi. Ükskord ma talle veel näitan.
Üks kõige naljakamaid kohti Asterixis üldse. Samas seal oli igas osas midagi ülikõva.
-
Forzelius - Ristiisa
- Postitusi: 13222
- Liitunud: 22. Mai 2005, 21:22
59 postitust
• 1. leht 4-st • 1, 2, 3, 4
-
- Statistika
-
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 19 külalist
