Postitas Kickflick » 01. November 2010, 00:07
Käisin täna vaatamas Draamateatri etendust "Kas ma olen nüüd elus". Kuigi etenduse lavastaja Lauri Lagle on näitlejahariduse saanud, on ta mu lemmiklavastaja Eestis, peale "Sinul on meretäis hirmu" nägemist. Tema etendused on alati täis energiat, liikumist, tegevust ja erinevaid rekvisiite. Samuti on muusikaline kujundus ja valgustus tähtsal kohal. Ühesõnaga lava on maksimaalselt kasutatud, mis mulle meeldibki. Nõnda suudab etendus pakkuda nii tasemel meelelahutust kui ka midagi hingele ja vaimule, mis on ilmselt teatrikunsti esmane eesmärk. Nagu ka tänane etendus.
Peale hea lavalise ja muusikalise kujunduse, tegid ka 4 osatäitjat väga tublid näitlejatööd. Ka Mari-Liis Lill meeldis mulle, keda ma varem sallinud pole, sai täna hästi hakkama ja nägi hea välja. Üldse eelistan ma natuke kogenumaid näitlejaid, kes on oma töö juba omaks võtnud, mitte noori, kes on äsja teatrikooli lõpetanud ja alles elavad sisse oma ametisse. Aga ka sisu oli väga mitmekülgne ja täis sügavaid mõtteid, nii et esimesel korral seda kõike jälgida ei suudagi. 2h ja 40 min. möödusid väga kiirelt. Kindlasti kavatsen ka lugeda Siim Nurkliku raamatu läbi, mille põhjal etendus tehtigi. Ühesõnaga sain korraliku elamuse, hetkel mu lemmik etendus, mida 2010. aastal näinud olen.