Kas kiiks on enam kiiks, kui see on tuhandetel küljes ehket pean ka volüümi hoidma 0 või 5 lõppeval arvul. See hakkab küll vaikselt hääbuma, sest praeguse teleka heliastmed on suured, 10 ja 15 vahe on liiga märgatav, üks liiga tasane ja teine liiga vali.
Kuulan ühistranspordis alati lähedalseisvate inimeste vestlusi pealt ja siis peas kommenteerin aktiivselt kaasa. Enamasti päris üleolevalt veel ka, kuigi ma ei pruugi ise asjast midagi teada, aga peas käivad pidevalt "pffft, mida te ajate" stiilis mõtted.
Olen julge siis, kui keegi teine ei julge julge olla ehk kui on vaja midagi teha, vaatan ringi, kas keegi võtab enne mind vedu ja kui ei võta, siis "fain, ma teen ära". Kuigi ma tegelikult olen üleüldiselt päris julge ja asi pole ärevuses, vaid laiskuses, aga samas seisab laiskuse kõrval natukene lahjem kohusetunne.
Ma lähen supernärvi, kui ma oma pea ära löön. Mitte nagu "deem see pensionär mu ees on nii aeglane" närvi, vaid "superroppused igal pool" närvi, muudele kehaosadele ei kehti.
Kodus söömise kõrvale peab alati olema midagi vaadata, vahet pole, kas niisama telekast või sarja(mis on muidugi parem variant). Õnneks ei pea sarja vaatamise kõrvale midagi alati sööma..
Üks lollimaid omadusi, mis mind ennast päriselt segab, on vajadus olla rebel ehket kui mingi film on suure tähelepanu all ja meeldib paljudele, siis kuidagi alateadvuslikult see mulle ei meeldi. See ka üks põhjus, miks ma mind huvitava treileri nägemise ja filmi enda vaatamise vahel ei uuri selle kohta mitte midagi, et hoida võimalikult teiste-arvamuste-vaba-arvamus.