Sain läbi loetud John Greeni "
The Fault in Our Stars", mis võttis mul aega ainult natuke üle aasta (HAILAIT, Kadii)! Alguses suhtusin raamatusse natuke skeptiliselt, sest mulle tundus, et ajad, mil ma suudaks ennast samastada 16-aastastega on möödas (välja arvatud muidugi siis, kui nad ilma särgita libahundid on). Lisaks ei teinud asja oluliselt paremaks see, et kopsuvedelike värvust ja muud sellist nii detailselt kirjeldati, sest filmides panen ma tavaliselt stseenide ajal, kus haigeid inimesi näidatakse, silmad kinni (jep, võimalik, et "50/50"-t hindasin ainult sellepärast nii kõrgelt, et poolt filmi ma lihtsalt ei näinud), aga raamatut lugedes seda luksust polnud. Peale selle tekitas minus natuke halva enesetunde, et mingid teismelised (tatid) suudavad tunduvalt filosoofilisemaid arutelusi läbi viia kui mina. Loodan sügavalt, et noorte seesugune käitumine leiab aset ainult ilukirjanduses ja et tegelikult ei oska nad teha midagi, mis endas kuidagi Instagrami piltide panemist ei kätke. Aga olgu, kui minu kadedus fiktsionaalsete tegelaste suhtes välja arvata, oli tegu siiski päris hea raamatuga, mis mingi hetk võttis isegi silmad natuke märjaks, aga ainult sellepärast, et seal kasutati umbes kümme korda lauset "mõned lõpmatused on suuremad kui teised", mida ma olen koolis pidanud tõestama nii palju, et seda nähes on ka raske MITTE nutma hakata. Ja see oli muidugi mu ainus põhjus selliseks koletuks nõrkusavalduseks! Ootan põnevusega filmi, et see võimalikult ruttu aruteluga "polnud üldse raamatu moodi" maha teha.
___________________________________________________________________________________________________________
Kui aga hoopis filmi põhjal kirjutatud raamatutest rääkida, siis natuke enne John Greeni menuromaani lõpetamist sain läbi loetud Greg Sestero ja Tom Bisselli "
The Disaster Artisti", mis on ilmselt üks huvitavamaid raamatuid, mida ma väga pika aja jooksul lugenud olen (ja konkurentideks on ju ometi sellised trillerid nagu "Algebra I" ja "Automaadid, keeled, translaatorid").
Lühidalt:
Ha, ha, what a story, Mark!Veidi pikemalt: "The Roomi" on nüüd tõepoolest väga raske sama pilguga vaadata (proovisin järele ja puha), kui tean, mis tagatubades (
pun intended) toimus. Asjaolusid arvestades on minu jaoks isegi päris üllatav, et film niigi hästi välja kukkus, sest valmimisprotsess tundus ikka paras kaos olevat ning minu austus selle näitlejate ja võttemeeskonna suhtes on nüüd kordades kasvanud.
"Walking into the condo set for my big, freshly shaved close-up was almost certainly my low point in the film. If you look at my face in the dailies, you can detect the precise moment in which my dreams of being an actor are snuffed out."Tommy
origin-story meikis nagu mingil määral senssi küll, kuigi raske on tõesti aimata palju selles tõtt oli. Päritolu kohta puutuv informatsioon tundus minu jaoks veidi usutavam kui see rikkaks saamise lugu, aga kes teab. Muidu oli raamat väga hea segu draamast ja huumorist, täpselt nagu "The Room'gi" ja kõigi suureks rõõmuks olen valmis enda eksemplari 10 euro eest tunnis välja laenutama (väärt iga senti)!
„I need to do it. I have to show my ass or this movie won’t sell!" ehk James Cameronil on veel palju õppida.
___________________________________________________________________________________________________________
Kuskil nende raamatute vahel lugesin veel uuesti Salingeri "
Banaanikala" ja lisaks sellele, et oma
circa 9 leheküljega on Seymour mulle küllaltki hingelähedaseks tegelaseks saanud (ee, sest ta jutt sarnaneb päris suures osas minu omale - ehk kui kellelgi peaks veel kunagi tekkima küsimus, miks ma nii lolli juttu räägin, siis Salinger võib vastata, juhul kui temaga kuidagi
ouija-boardi vms abil ühendust peaks saama), siis jõudsin seda lugedes järeldusele, et "Visa hinge" 5. osa pealkiri oleks võinud olla hoopis "Parim päev banaanikala püügiks".
Getters gonna get!