Postitas IlseV » 10. Juuni 2011, 15:47
Hemingway "Hüvasti, relvad" polnudki ehk nii hea, kui arvata oskasin. Sõjaromaanina reklaamitud teoses ei tundunudki lahingud ja muu nii jube / muserdav kui näiteks Irwin Shaw "Noortes lõvides", mis juba kirjeldustes on oluliselt mõjukam. Küll aga meeldis mulle Hemingway juures rahuliku tempoga edasiminek, mis lõpus siiski jättis mulje, et lehekülgede nappuse pärast tuleb lugu kiirelt lõpetada. Kui sõja-aastad ja lahingutegevus tundus pigem staatiline ja rahulik, siis Šveitsi-aeg möödus jube kiirelt ja kaboom! - järgmisel hetkel lahkuski peategelane haiglast üksi. Kuna ta lõppu umbes 40 korda ümber kirjutas, oleks võib-olla oodanud sujuvamat lahendust; vähemalt polnud see ebaloomulikult õnnelik.
Samuti häiris vahepeal, kes't lugemist, dialoogid, mida ilma jutumärkide, saatelause ja muu tavapäraste lisadeta üheks tekstiks kirjutati. Kõigepealt kaob ära arusaam kes ütles mida ja sealt edasi juba kõik muu, kuni lõpuks jälle kirjeldav lõik enam-vähem olukorra selgeks lööb.
Praegu lugemisel olev Vonneguti "Tapamaja, korpus viis" tundub oluliselt lahedam, kuigi Dresdeni lahing ja sõjamemuaarid, mis peaks selle raamatu põhibaasiks (?) olema, on mõneti tuttavad juba teistest tema raamatutest.