Raamatud

[Ralf]

Mulle jäi raamatu kulgedes justkui mulje, et Cleggil on moraalsel tasandil suhteliselt õilsad motiivid ja empaatia tema vastu oligi tingitud selle enesele korrutamisest. Kui lõpp selle täiesti ümber lükkas, mõjuski see äärmiselt šokeerivalt.

Hetkel loen Philip Rothi "Portnoy tõbe" ja see on NII naljakas.

[Jolt]

Mulle ei jäänud Liblikapüüdjat lugedes mulje, et peategelased on mingeid õilsaid motiive. Pigem vastupidi, nautisin seda, kuidas ta iseenda psüühikat üritas üle mängida ja oli selgelt moonutas reaalsust.
Ühtlasi ei leia ma, et ükski osa Liblikapüüdjast oleks nõrgem kui ülejäänu. Jah, päevik kordab varasemaid sündmusi, aga Miranda motiivid mistahes situatsioonides - mida senini oleme kogenud vaid läbi Cleggi tõlgenduste - on hooti nii totaalselt erinevad, et värkust jätkus ka näiliselt korduvasse tegevusse.

Liblikapüüdja jättis omal ajal lugedes nii sügava mulje, et võtsin Maagi ka koheselt kohustusliku kirjanduse nimekirja ja nüüd on see juba mitu aastat raamaturiiulil tolmu kogunud. Häbi on.
Also, Portnoy tõbi on samuti mu must-read nimistus olnud juba mitu aastat.

[ZeMonsta]

Viimasel ajal on ilukirjanduse lugemiseks masendavalt vähe aega jäänud, sessiaeg ju ukse ees.
Praegu lõpetasin Sebastian Barry raamatu "Salajane käsikiri". Lõpu aimasin küll poole pealt ära, kuid edasilugemist see ei takistanud. Sain muuhulgas Iiri ajaloost mõnevõrra selgema pildi.

[CM-Girl]

Lõpetasin Frederic Perroud raamatu "Bonnie ja Clyde.Kohutavad armastajad" lugemise, alustasin "Rehepapi" (Andrus Kivirähk) lugemisega.

[IlseV]

Mehis Heinsaar "Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa".

Esmalt olustik. Sandmani elamata elu maailma võiks täiesti vabalt võrdväärselt heaks pidada Alice'i imedemaaga või ilmselt ka Pratchetti Kettamaailmaga. Viimase puhul põhineb mu arvamus küll vaid koolis kusagilt-ei-mäleta-enam-täpselt mis õpikust loendud katkendi + "Going Postal" põhjal, eks lähiajal tuleb mõni raamat ka päriselt ette võtta. Kuid, Heinsaar on Sandmani pannud tegutsema kohta, kus laiuvad kõrbed ja kuivanud mered, mida reedavad kalaluuhunnikud ja kogukas, kõhuvoltidesse uppuv merineitsi, või teistpidi: suured rohumaad, millel kasvavad puude mõõtu seened või näiteks inimkujuga taimed, kes möödaminejatele müügimeest meenutavad - kokkuvõttes kergelt hallutsinatsioonidele lähenev pilt, mida, algselt võiks eeldada, peategelane õnnetuse tagajärjel ka näha võiks. Lisaks sai ühe tegelase - raamatumüüja - puhul paralleele otseselt luua Alice'i imedemaa Tõuguga, kes seenel istus ja piipu popsutas.

Romaan ise sarnaneski üheks teoseks kokku pandud jutukestega. Üleminek ühelt teisele läks muidugi sujuvalt, kuid lisaks maastiku / uute imelike tegelaste vahetusele muudeti ka jutustaja asendit - temavormist minavormi ja vastupidi, mis negatiivselt poolelt vahepeal koguteksti hüplikuks muutis.

Sarnaselt häirivaks kiskus ka peategelase siht, mis talle omaenda elamata elu avastama minnes kaasa anti. Mõneti kujunes see liiga kinnisideeks ja kõrvalliinina oleks võinud hoopis midagi muud seoses selle uue maailmaga välja mõelda. Muidu aga üpris huvitav teos seni mulle täiesti tundmata autorilt.


Lisaks, George Sandi "Väike Fadette", mis sarnanes tõsiselt mõnele teen drama / comedy'le, kus

Spoiler :

kahe identse kaksikvenna omasooiharluslik armastus hargneb teatud momendil selliseks, et üks - Sylvinet - jääb koju nukrutsema ja muutub armukadedaks vingujaks, samas kui teine - Landry - lahkub, et naabertallu tööle minna. Muidugi leiab ta sealse peretütre eriti ihaldusväärse ja üritab temaga ka väikest kuramaaži arendada, kuid saades aru, et viimane on järjekordne lehtsaba ning õige armastus on hoopis külanarriks peetav Fadette, kes poisi läbi lillede öeldud noomimise ennast kokku võtab, korralikuks hakkab ja kõigele lisaks veel lõpus ka suure päranduse saab, leiab Landry oma õnne. Muidugi ei puudu loost ka kurja võõrasema sarnane tegelane, rumal külarahvas, eneseohverdus jms draama.

[Ronklane]

Olev Remsu Rüdimoisi isa

http://e-raamatukogu.com on allalaetavalt olemas.
Teenimatult väheloetud kirjanik ja filmimees.

Praegu paistab igasugune nõukanostalgia moes olevat. Omamoodi pilguheit kasvava mehepoja igipõlistesse probleemidesse - tahaks olla keegi suurem, parem, huvitavam, teisem. Loo teeb põnevaks taustaolustik. Kohati päris humoorikas.

[CM-Girl]

Esimene raamat mille see aasta läbi lugesin oli August Gailiti "Ekke Moor". Üllatavalt hea raamat, lugemine läks ludinal. Hetkel käsil Silver Anniko "Rusikad" mida mulle soovitati ja Eesti muinasjutud "Rehepapp ja vanapagan" ( raamat koosneb Eiseni,Kunderi, Kreutzwaldi ja Setu muinasjuttudest,koostanud Jüri Talvet).

[Rebellion]

Sai Krisostomusest tellitud Stephen Edward Ambrose'i teos "Band of Brothers" (jah, selle põhjal on see miniseries). Eks kui kätte saab ja ära loeb, siis postitab siia ka ülevaate ja oma hinnangu.

[CM-Girl]

Viimasel ajal olen päris mitu raamatut läbi lugenud. Kivirähki kogust lugesin läbi kolm raamatut:"Romeo ja Julia", "Jumala lood","Liblikas", kõik huvitavad raamatud ja said kähku läbi. Sai loetud ka mingisugune raamat Dagssonilt, sõbranna oli öelnud et tema sõber oli seda raamatut lugedes naernud nii palju/kõvasti, et ninast hakkas verd jooksma. Ühe väikse naljaraamatu lugesin ka vahelduseks läbi(Kallion "Naljad sinule 5"). Nüüd plaanis lugema hakata Stephen Kingi raamatut "Laskur:Tume torn I".

[Ralf]

Hetkel käsil Mihhail Velleri "Nevski prospekti legendid".

[Ralf]

Hetkel käsil Mihhail Velleri "Nevski prospekti legendid".

Scratch that, raamat võeti ära.

[snufffy]

Ise loen hetkel Wikmani poisse.

[CM-Girl]

Hetkel lugemises Andrew Lang "Trooja ja Kreeka lood". Olen lugenud mitmeid raamatuid Kreekast ja Troojast varemgi ja see raamat on..viisakalt öeldes... kõige jamam, igavam, häirivaim etc.
+
Laurence Gardner "Sõrmuste Isandate valdused". Good.

[LiveForThis]

Hetkel loen igal vabal hetkel(eelkõige bussis) Cormac McCarthy "Teed".

Võrreldes filmiga on raamat pikem, põhjalikum ja veelgi julmem. Kohati piinav, kohati luuleline, kohati imeilus, kohati nii inetu, et taha käest ära panna.
Jube hea.

Film ka.

[Kickflick]

"127 Hours'i" fanboy'na lugesin läbi ka Aron Ralstoni raamatu "127 tundi Vangis Kaljulõhes". Kuigi kõik on juba ette teada, oli mul seda ikkagi mõnus lugeda ning lisaks on raamatus veel räägitud ka muudest seikadest, mis mehe elus toimunud on.

Alustasin ka Henri Charriete'i põnevusromaani "Papilloni" lugemist. Esimese 100 lehekülje põhjal on väga lahe raamat, mida lugedes tekib kohe endal nägemus silme ette kogu loost.