Viimasena sai läbiloetud
John Irving'i
Veemeetodimees ja kohe otsa tema
Garpi maailm. Üldiselt mulle ei meeldi sama autori raamatuid ühtejärge lugeda, kui tegu pole just sarjaga, sest et muidu väga omapärane stiil võib nii veidi igavaks muutuda ja elamust rikkuda. Kuid hetkel on lihtsalt nii vähe aega, et raamatukogu tähtajad võivad üle venida ja seetõttu peab oma riiulil leiduvaga piirduma.
Aga mõlemad romaanid on tõesti väga head. Peategelased on lihtsalt liiga omapärased ja ohtralt naljakaid, ent elulisi, kõrvaltegelasi leidub mõlemas raamatus samuti külluses. Kogu see argipäevas leiduv komöödia ja draama ja tragöödia on Irving'i poolt lihtsalt nii pagana osavalt kokkupõimitud ja üleminekud on ka eriti mõjuvad.
Hetkel aga loen Palahniuki
Non-fiction't ja ka
Calvin & Hobbes'i. Viimane on tõesti geniaalsus^3. Kui ülemäära rikkaks saan tellin Amazon'st kindlasti täieliku kogu.