Moderaator: Meeskond
Priit kirjutas:Hetkel loen Strugatskite loomingut. Punane küll, aga päris huvitav.
Priit kirjutas:sotsiaalses elus vaja osaleda.
Ralf kirjutas:Eh, milleks?
Storm kirjutas:Ralf kirjutas:Eh, milleks?
Ongi, parem istuda p2evad l2bi arvutis/teleka taga, lugeda yksinduses raamatuid ning suhelda enda parima s6bra Charley'ga. Spordi tegemisest ei tasu siin r22kidagi...Am I right or what?
Storm kirjutas:Ralf kirjutas:Eh, milleks?
Ongi, parem istuda p2evad l2bi arvutis/teleka taga, lugeda yksinduses raamatuid ning suhelda enda parima s6bra Charley'ga. Spordi tegemisest ei tasu siin r22kidagi...Am I right or what?
Maeve Binchy "Süüta pennine küünal" (700+ lk) ja Alice Hoffmani "Igapäevane nõiakunst" (221 lk) , viimasest on film ka vändatud, kus Sandra Bullcok ja Nicole Kidman peaosas.Storm kirjutas:Kas keegi oskaks soovitada j2sku m6nda romntilise sisuga raamatut, mis ei j22ks sinna kuskile n6uka aega, vaid oleks just natukene kaasaegsem ning mis oleks ka nii kuskil 200lk maksimum? Kuid kui teate m6nda teliselt head romaani, ei tee need lisa lehekyljed ka suurt paha:P
Remarque kirjutas:"Joan," ütles Ravic. "Ära mõtle millelegi ja ära päri midagi. Kas sa näed neid laternatulesid ja tuhandeid kirevaid silte? Me elame sureval ajal, ja see linn vabiseb elust. Me oleme kõigest lahti rebitud ja meile on jäänud üksnes me südamed. Ma olin kuumaastikul ja nüüd olen ma jälle tagasi, ja sina oled iin ja sina oled elu. Ära rohkem päri. Su juustes on rohkem saladusi kui tuhandes küsimuses. Meid ootab öö, paar tundi ja terve igavik, kuni hommik aknale põristab. Inimesed armastavad teineteist, see on kõik. See on ime ja ühtlasi kõige enesestmõistetavam asi siin ilmas, ma tundsin seda täna ... kui öö lillepõõsas sulas ja tuul maasikate lõhna tõi; armastuseta oled nagu laip puhkusel, muud midagi, kui vaid paar daatumit ja juhuslik nimi, ja samahästi võiksid ka surra..."
Laternate valgus lõikas taksoaknast sisse nagu majaka keerlevate prožektorite tuli laevakajuti pimedusse. Silmad Joani kahvatus näos olid korrast väga läbipaistvad ja väga mustad. "Meie ei sure," sosistas ta Ravici embuses.
"Ei. Meie ei sure. Ainult aeg. Neetud aeg. See sureb alati. Meie elame. Meie elame alati. Kui sa ärkad, on kevad, ja kui sa uinud, on sügis, ja vahepeal on tuhat korda tali ja suvi, ja kui me teineteist tõesti armastame, oleme igavesed ja surematud nagu südametukse ja vihm ja tuul, ja see on väga palju. Me võidame päevi, kallim, ja kaotame aastaid, kuid kes sellest hoolib ja keda see häirib? Tund on elu. Silmapilk igavikule kõige lähemal... Sinu silmad säravad, tähetolm nõrgub läbi lõpmatuse, jumalad raugastuvad, kuid sinu huuled on noored, meie vahel väreleb mõistatus, Sina ja Mina, Kutse ja Vastus; õhtutest, hämarustest, kõikide armastajate joobumustest, iidetest innakisadest kuldseks palanguks kääritatud, lõputa rada amööbist Ruthini ja Estrini ja Helenani ja Aspasiani, paatinasiniste madonnadeni teeäärsetes kabelites, roomajatest ja elajatest sinuni ja minuni ..."
Joan lebas ta käte vahel, liikumatult, kahvatu näoga ja nii andunult, et näis peaaegu tõrksana - ja Ravic kummardus ta kohale ja rääkis ja rääkis - ja algul tundus talle, nagu vaataks keegi üle ta õla, mingi vari ja kordaks hääletult, ebamäärase naeratusega ta sõnu, ning Ravic kummardus veelgi sügavamale ja tundis, et Joan tuleb talle vastu, ja veel oli vari kohal, ja siis enam mitte.
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist