Raamatud

[Wisegirl]

Jack Goody "Metsiku mõtlemise kodustamine"

Ausalt öeldes... pisut aegunud ja iga(v)/nenud raamat. Kohati küll huvitav, kuid hoopis teises ühiskonnas arengustaadiumis kirjutatud= mandunud.

Aga magama ei jäänud seda lugedes. Hea seegi. Ja kui vaja, loen uuesti läbi. xD

[CM-Girl]

Kunagi lugesin päris palju võrreldes palju ma nüüd loen. Kunagi ei olnud mul arvutit nii et jah.

Koolis oli üks lemmik õppeaine kirjandus ja see ka kohustusliku kirjanduse pärast

Praegu on lugemises Tolkien"Sõrmuste Isand" 1 osa

[IlseV]

Ryû Murakami "Misosupis"

Haarasin selle raamatu kiirläbikõnnil kohalikust raamatukogust, sest misosupp = Jaapan = !!!
Hiljem kodus lähemalt uurides ja lugedes sain aru, et tegu on ühe tõsise shlasher-stiilis raamatuga, sest verd voolab siin, oojaa, tõsiselt.
Raamatu plussiks on see, et lugu hakkab kiiresti ja päris kaasahaaravalt jooksma, suuresti tänu peategelaste iseloomude ja Kenji suure kahtlustamise pärast. Ja kuivõrd üks-ühele on kogu meelelahutusäri maha kirjutatud ei oska öelda, aga õige stoori korral saab oi-kui-palju teadmisi jaapani lõbunaistekultuuri kohta. Lisaks mõnusalt võikad kirjeldused Franki välimuse ja mehe tegude kohta.
Mis oli aga halb, kui mitte isegi nõmedalt vastik, on tõlge. Jahm, mõistan, et jaapani keelt on kordi raskem tõlkida kui inglise või mõnd muud keelt, aga toimetaja, halloo? Tavaliselt ei märkagi igasuguseid vigu nii palju, aga siin, selles raamatus häirivad nad päris palju.

Kaasaegse kirjanduse kohta väga okei raamat, aga rohkem mõeldud ehk meessoole. Rosamunde Pilcheri fännnidel-fännitaridel siit elamust loota pole, sest armulugu on minimaalne ja pigem augutäitja.

[rauls]

Eesti Päevalehe kampaania käigus sai Mati Undi "Sügisball" endale muretsetud. Samanimeline film ise on minu jaoks läbi aegade parim Eesti film.

[IlseV]

Mihkel Raua "Musta pori näkku" oli üllatavalt aus ja mõnus reisipartner rongisõidul koju. Arvatavasti truud kirjeldused omast elust enesest on päriselt võrreldavad mõne lääne rokkariga, kui mitte paremadki. Kuigi raamatut kiideti siit ja sealt, suhtusin neisse kiidulauludesse siiski veidi kahtlustavalt, aga tegelikult polnud need asjata. Ilus. Räme. Aus. Jahmatav.

Edit: Ei siiski, eksin. Üks asi, mis jäi pinnuks silma oli pea kõigi tolleaegsete bändide-muusikute mahategemine, ühel või teisel moel. Plussiks aga see, kuidas inimestest kirjutamisel oli mainitud ka nende tänane/hilisem elusaatus.


Jaan Pehki "4"
Naersin lihtsalt nii kõvasti, et ülejäänud pere vaatas minu peale juba veidike kahtlaselt. Aga Valdeku-lood ja Gerd Kanteri luuletus olid ühed paljudest, mis lihtsalt vürtsi ja humoori täis. Jabadi-nabani naljakas.

[Wisegirl]

Kirill Teiter "Mina, miilits"

Eks see kerge lugemine oli. Mälestusi on tavaliselt ikka huvitav lugeda. Teiter kipub küll äärmuslik olema oma vaadete ja arvamustega. *khm*
Lõppu oli lisatud ajaleheartikleid, mis ta kunagi kirjutanud oli- osa neist oli tasemel, teine osa olekski võinud sahtli põhja vedelema jääda.
Vähem alkoholi, mees.

[IlseV]

Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta"

Ei oska (veel) öelda, kas "Läänerindel muutuseta" kuulub kohustusliku kirjanduse nimekirja, aga isegi sellisele inimesele, kellele lugemine = sisukokkuvõtted, võiks/peaks see raamat meeldima. Vähemalt lõpukirjandiks saab sobiva teema korral hulgi häid tsitaate.

Tegelikult on lugu selline, et see Remarque raamat on lihtsalt kujuteldamatult võimas. Ta on osanud kirjeldada sõda läbi kõikvõimalike aspektide läbi sõduripilgu, läbi eesrinde kahuriliha, mis näeb kõike kõige loomulikumal ja loomalikult koletumal kombel, jäädes samas pagana võrratult objektiivseks. Mõned filosofeerimisväärt teemad on kavalalt paigutatud omavahelistesse vestlustesse nagu elust pärast sõda, või eelkõige selle olematusest, ning kui raske võib olla sulandumine 'normaalsesse' täiskasvanute mängumaailma, tundes hoopis teistmoodi reegleid.

Olin ausaltöeldes üsnagi blown away, pärast lõpetamist. Kuigi lugemise ajal ei tajugi niivõrd palju neid kontrastseid kirjeldusi haavatutest ja moonutatud laipadest, hakkavad need alles hiljem, õõvastaval kombel, meenuma.

Kui varem arvasin, et "Noored lõvid" on hea sõjaromaan, ning on seda endiselt, siis "Läänerindel muutuseta" trumpab tollesamuse üle veelgi 'ilusamate' kirjelduste pluss ladusama tekstiga. Viimast oli lihtsalt kordades parem lugeda.

Ja ei pea vist mainimagi, et Kati sugust sooviks hädaolukorras endale igaüks kamraadiks.

Väga-väga awesomepossome.

[Ralf]

Jälle üks vaene eestlaste seas kuluna leviva apsaka ohver... Õige on "Läänerindel muutuseta". Ise õppisin selle ära vist aastal 2005-2006 ja olen sellest saati pidanud parandama veel vähemalt 10 erinevat inimest. Imelik, et niivõrd populaarne viga.

Mul tuli meelde, et selles raamatus oli üks kohatult naljakas koht, kus mingid alasti laibad on puu otsas ja üks sõduritest ütleb, et miinid olla nad riietest välja löönud.

[IlseV]

Heh, loomulikult on õige 'muutuseta', olen seda isegi tähele pannud. Ja nüüd siis astun omaenese ämbrisse.

Aga neid 'kohatult naljakaid' kohti oli veelgi. Mitu korda avastasin end muigamast/omaette itsitamast.

[LiveForThis]

Kooli kohustusliku kirjanduse raames "Läänerindel muutuseta" ja oi kurja kui hea see on. Kõik need kirjeldused, koomilised seigad ja sõja kujutamine paneb imestama, kurvastama ja ka kaasa naerma. Väga väärt raamat.

[lostinthemist]

Lugesin läbi Natsuo Kirino "Grotesque." See raamat suutis veidike väänata moraali ja arusaamu ajutiselt, ja te ei taha teada, kuidas. Umbes sarnane efekt nagu oleksin "Kaklusklubi" lugenud.

Nüüd aga kohutusliku kirjanduse nagu näiteks Wolfgangi "Fausti" kõrval loen Koji Suzuki novelli "Ring." Jah, täpselt seesama mida te mõtlete.

[raiz]

Hm, kui ma selle "Ümera jõel" läbi saan, siis on kohe kindel, et seda ma ei hakka rohkem lugema.

[rauls]

Endal "Sügisball" praegu käsil.

[JazZ-]

Mulle meeldis "Sügisballi" raamat isegi rohkem kui film. Mustamäelasena oli mul raamatuga võibolla veidi lihtsam samastuda (kuigi tolleaegne Mustamäe vist ongi enam vähem nagu tänapäeva Lasnamäe). Lisaks oli filmist välja lõigatud üks parimaid raamatu tegelasi- August Kask (okei, ta polnud filmist küll nime poolest välja lõigatud, kuid karakter iseenesest oli täiesti ära muudetud.)

[Jolt]

Viimati lugesin läbi American Gods'i. Raamatu alguses kartsin, et Gaiman langeb paljude tegelaste kujutamisel klišeedesse. Teksti edenedes sai aga selgeks, et kuni mingi hetkeni esindas raamat vaid ühe võitluspoole seisukohti. Lõpp oli märkimisväärselt objektiivsem. Nagu päris mitmes Gaiman'i raamatus venis keskkoht veidikene, aga lõpp oli lugemist väärt.

Hetkel loen The Story of B'd, mis on mingis määral järg Ishmael'le. Viimane on ilmselt raamat, mis on mind enim mõjutanud. Lugesin seda esmakordselt 10. klassis, mi'l olin uutele iidedele piisavalt vastuvõtlik (olen proovinud oma vanemate peale ja kumbki nendest ei näinud selle raamat tähtsust, kaitstes ennast argumendiga, et enamik inimkonnast on sisseseatud rajal ja nii see jääbki).
Mulle meeldis viis, milles Ishmael'i kirjutatud on, telepaatiliste võimetega gorilla (come on, kas saab olla veel midagi lahedamat kui telepaatiliste võimetega gorilla?) esitab küsimusi ja enne kui ta annab õige vastuse saab nende üle ise järgi mõelda. Story of B on väga teistsuguse ülesehitusega, oma korrutamistega meenutab mingil määral vaimulikku loengut, ja sellest on mingil määral kahju.
Hetkel näib, et Story of B katab sama teema isegi ulatuslikumalt. Kahjuks mäletan Ishmael'st vaid seda, mis maailmas valesti on. Story of B annab ehk selgema ettekujutuse, kuidas neid vigu vältida.