Tartu armastusfilmide festival tARTuFF

[Pöffihunt]

PÖFFi korraldatav filmifestival tARTuFF toimub Tartus juba viiendat korda. Kuue päeva jooksul, 9.-14. augustil 2010, linastub 12 mängufilmi Raekoja platsi suurel ekraanil ja 8 dokumentaali Athena Keskuse kinosaalis. Festivali keskne teema on perekond, peresuhted ja erinevad pereväärtused nüüdismaailmas ning filme toetab päevane loenguprogramm. Õhtuti kuuleb Pauligi kohvitelgis elavas ettekandes Eesti luuletajate hõrku poeesiat ja festivali loomuliku osana end tõestanud eriilmelist kontsertprogrammi. Päevased tegemised on suunatud ka pere pisematele.

Filmiprogramm, kontserdid, loengud, kirjandustunnid ja lasteprogrammid on kõigile TASUTA!
Loe lisa: http://www.tartuff.ee

[ZeMonsta]

Vaatasin ka lõpuks kava üle, päris huvitav programm paistab tulevat. Eelmine aasta jõudsin igale seansile, ei tea, kas seekord õnnestub tulemust korrata.
Elame-näeme.

[JazZ-]

Ok, Tartuffil sai hängitud tervelt 3 päeva, mille jooksul õnnestus ära näha tervelt 6 filmi, millest tervelt üht olin juba varem näinud.

1) Micmacs - Jap, tegelikult vedas, et filmi juba varem näinud olin, kuna ettekujutus Tartuffile kohale roninud rahvamassist veel enne Mikmakude linastumist puudus ning kohale sai tuldud kõigest pool tundi varem. Mis tagas küll normaalse kaugusega koha ekraanist, aga kahjuks mitte istekoha. Nii et suurema osa filmi ajast keskendusin rohkem oma valutavatele jalgadele kui filmile. Kui kõik see aga kõrvale jätta, siis on Mikumakud endiselt hea film.

2) Okuribito/Departures- Jap, retsilt vedas, et paljud Mikumakude vaatajad seda filmi enam passima jääda ei viitsinud, nii et sain istuma. Nii et selle filmi ajal ei pidanudki enam mõtlema, kui hullult jalad valutavad (hoopis, et retsilt külm on).
Kui kõik see aga kõrvale jätta, siis oli Okuribito päris hea film. Filmi lõpu arvasin juba suhteliselt alguses ette ära ja mõtlesin siis ühtlasi, et mina= Sherlock Holmes. Kui seda aga pärast filmi võidukalt sõbrannale mainisin, sain vastuseks, et lõppu EI arvanud ära võibolla umbes 2% vaatajaist ...

3) Adam- Festivalil nähtud filmidest lemmik. Rohkem ei oska midagi kirjutada (sest jalad ei valutanud ja isegi külm ei olnud).

4) Heaven on Earth- ... igav. 2 tundi sellest, kuidas üks onu ühele tädile tappa annab ja tädi on sellepärast kurb.

5) An Education- Nähtud filmidest paremuselt teine. Kusjuures minu arvates on filmi plakat üsna eksitav:

Tähendab, selle põhjal ei ütleks, et film räägib keskoolitüdruku suhtest vanema mehega. (Lõpu arvasin JÄLLE ette ära... Mis toimub???)

6) Emmanuelle- ... Jap. Film, mille ajal päris suur osa vaatajatest poole pealt minema kõndis. Arvatavasti siiski mitte sellepärast, et nad ekraanil toimuvast väga šokeeritud oleks olnud, vaid pigem ei viitsinud nad lihtsalt seda lol(l)i dialoogi enam kuulata.

Teised Tartuffil käijad, (ZeMonsta ja äkki keegi veel???), ehk viitsite ka veidi oma muljeid jagada?

[ZeMonsta]

Eks ma siis jaga oma muljeid.
Eelnevate aastate kogemusi arvestades teadsin piisavalt vara kohale minna, sain head istekohad, ei pidanud kordagi püstijalu passima. Panin tähele, et mõned kavalamad olid omaenda tugitoolid kaasa võtnud. Good thinking.
Vahepeal hakkas küll üsna külm, eriti “Lahkumiste” ajal, aga pidasin lõpuni vastu.
Seevastu Athena keskuses dokementaale vaadates sai ikka kõvasti higistatud, rahvast oli kohutavalt palju ja rohkem kui kord käis peast läbi mõte, et niimoodi kõngeme kõik veel õhupuuduse kätte. Sedavõrd hulluks asi siiski ei läinud.
Vanasse anatoomikumi ei jõudnudki seekord. Sellest on kahju. :/

Nii, asjakohast filmijuttu kah natuke:

Paha pere - juba kirjutasin vastavas teemas paar rida.

I am love – ei tea, kas asi oli hilises kellaajas või mis, aga ekraanil toimuv jättis mind täiesti ükskõikseks. Tilda Swinton oli igati hea, aga film ise igavavõitu – vanem konservatiivsest perest pärit naine tutvub noorema kuumaverelise lõunamaa mehega, järgneb tormiline armulugu jne. Teate küll.

Micmacs – olles eelnevalt "Amelied" näinud, ootasin midagi rohkemat. Visuaalides ei pidanud pettuma, samuti leidus küllaldaselt toredaid vahepalu ja huvitavaid montaažiklippe, kuid kahjuks taandus kogu lugu minu jaoks tüütuks jandiks.

Departures – nojah, lõpp oli tõesti äärmiselt ootamatu. Not. Aga see ei muutnud minu jaoks filmielamust sugugi halvemaks. In the end, it is the journey that matters.

Patrik 1,5 – mõnus rootsi film geipaarist ja nende väiksest nunnust lapsukesest, kellest viimane osutus vanemate meelehärmiks oodatust märksa vanemaks ja elukogenumaks. Mulle meeldis. Kusjuures filmivaatamise muutis veelgi lõbusamaks minu ees istuva teismelise poisi reaktsioon ekraanil asetleidvale “õrnutsemisele”. Iga kord, kui tal tekkis kahtlus, et nüüd võib actioniks minna, peitis ta pea käte vahele ja lausa väänles piinlikkusest. Aga ära ta ka ei läinud, istus hoopis kannatlikult lõpuni. Go figure.

Dokumentaalid:
Sins of my father
The forgotten woman
Prodigal sons
Off and running
Paradise
Nendest jätsid "Prodigal sons" ning "Off and running" päris hea mulje ja pakkusid mõtlemisainet kohe kauemaks.
Ning "Paradise" oli arvatavasti parim valik, millega festivalile punkt panna. Ma ei ole ammu mingit dokki jälgides nii palju naernud.

Ahjaa, Animated Dreamsi lühianimafilme näidati ka.