Esimese hooga meenuvad eelkõige kaks David Simoni sarja.
Generation Killi puhul tajusin seda, kuidas sisemuse tõmbas täiesti õõnsaks, kuidagi kõige enam. See sari kestab vaid kümme episoodi, nii et ei saa otseselt öelda, et kasvasin nende tegelastega kokku. Aga see lõpupunkt, mis mul detilidena isegi meeles ei ole, lõi täiesti täpselt emotsioonidesse. Mäletan siiani selgelt kuidas kohe peale viimase episoodi lõputiitreid lendas vend argipäevaste teemadega peale ja tahtis midagi arutama hakata... aga see jutt lihtsalt ei jõudnud minuni, sest mu mõtted olid täiesti kinni GK lõpuhetkes ja nende tegelaste juures.
Teine mõju poolest samale tasemele küündiv sari on obv
The Wire. Kuna iga tolle sarja hooaeg on suuresti nagu omaette lugu on neid peatükki lõpetavaid hetki, kus terve ports sümpaatseks saanud tegelasi kaob, isegi mitu. Hooaja lõpud on vb üldse ainsad hetked selle sarja puhul, kus loojad lubavad endale veidi stilliga priisata ning seetõttu on need montaažid ka muu sarjaga võrreldes erilised. Viienda hooaja lõpupunkt ja viide sellele,
sobib kõige eelnenuga väga hästi. Mõjub väga orgaaniliselt sarjast välja kasvanud lahendusena, kus hea ja halb on sama tihkelt läbi põimitud nagu kõige eelnenu puhul.
Kaks sarja, mis päris täpselt selle määratluse alla tahaks seoses lõppudega veel ära mainida.
Losti järel jäi ka päris tühi tunne, aga see oli väga ajutine, sest selle vaakumi täits sapp ja kibe pettumus.
Party Down ei löönud mind lõpuhetkega kuidagi jalust, kuid see on üks neid sarju, mille tegelasi ja huumorit olen aja jooksul ilmselt kõige rohkem igatsema hakanud.
Ma ütleks, et mitmed mu lemmiksarjad on hetkel alles kestmas. Nii et paras ports seda JazZi poolt illustreeritud kaotusvalu ootab veel ees.