-Make me an egg.
-No.
-I'm hungry.
-I don't have a stove.
-This is a stove.
-I don't care.
-Make love to me.
Kokkuvõttes hea mulje. Mitmed pikad lood ei läinudki päris õigesti käima, või venisid lihtsalt liiga pikaks. Näiteks Soprano lemmik "Little Little Italy". Suurepärane algidee, aga minu jaoks jäi teostus poolikuks. Mõni pikk sketš pakkus ainult ühe hea (aga see-eest geniaalse) hetke. Näiteks see politseiosa:
Kui juurde tehakse, vaataks hea meelega veel.
1. hooaeg 7+/10
Wilfred (US) 1x07-12 - meeldib iga osaga aina rohkem. Kuidagi rahustav, samas piisavalt julgete ideedega. "Le ballon rouge", kohtustseen jms. Jason Gann on väga hea.
"We all have to make sacrifices Ryan. Like the story of Jesus Christ. I’m sure the roman soldiers wanted to hang out at the Pantheon and stare at tits all day… But they knew the had a duty to kill Jesus..." - Wilfredi "firmanali", tõsise teema jubenaljakaks pööramine. Siiamaani on alati toiminud.
Louie 2x01-04
Proovisin veel ühe korra. Ja ei klapi. Pole midagi teha. Kuigi teoreetiliselt ju peaks. Low-key delivery pikitud kergete paanikakohtade-vihapursetega. Sarkastiline, must, kohati julm ja/või ropp huumor. Enesematerdamine ja avameelsed/südamlikud tunnistused. Kõik see peaks mulle peale minema. Aga "Louie" ei toimi.
Nendest neljast osast kõnetas kõige rohkem esimene. Tütrele elu põhitõdede seletamine ja "täiskasvanult sõprade leidmise" teema oli väga hea. Teine osa null. Kolmandas üks hele hetk: "What about.. what about Obama?". Neljas oli piinlik. Mitte ebamugavalt naljakas-piinlik, lihtsalt piinlik...
Natuke imelik tunne: esimest korda taoline asi, millel pea kõigi kriitikute, neti- ja päristuttavate 100% toetus, aga minu puhul lihtsalt ei tööta...