KOKKUVÕTE
Vaatamisi kokku: 30
Kinoskäike: 2
Kordusvaatamisi: 1
Parimad: "Drive" (9/10), "Moneyball" (9/10), "The Girl with the Dragon Tattoo" (8/10)
Foorumipostitusi vaadatud filmide kohta:
Spoiler :
Abduction (2011) - 3/10
Sellised filmid tuletavad ikka meelde, kui suur on sarmika, meeldiva peaosalise ja seda rolli täitva näitleja osatähtsus. Mingil põhjusel meenutas "Abduction" mulle "Eagle Eye"-d (sama võrdlus oli ka IMDb's ära toodud), aga viimases nimikangelast mänginud Shia LaBeouf oli tunduvalt meeldivam kui Lautner, kelle screen presence on tõesti võrreldav mannekeeni omaga. Ja kui peaosatäitja ei suuda oma ülesannet täita, pole ka huvitav kangelast ja tema läbielamisi jälgida, mistõttu film muutub igavaks ja lõpumulje jääb negatiivseks, kuid muidugi võib ka julgelt oletada, et Nicholsongi poleks seda pasakat päästa suutnud.
The Girl with the Dragon Tattoo (2011) - 8/10
Mulle ikka väga meeldis, nähtuist kahtlemata üks aasta parimaid. Oli igati värskendav näha "kriminulli", kus müsteeriumi lahendamine käib läbi info kogumise, sorteerimise ja läbitöötamise - hea vaheldus kriminalistikale ja ekspertiisile tuginevatele politseilugudele, kus on tunduvalt vähemkaudsemad asitõendid. Tänapäeva digitaaltehnoloogia võimalusi arvestades on see igati huvitav lähenemine ja teeb samas ruumi loo psühholoogilistele aspektidele, mis oli minu jaoks filmi haaravaim külg.
The Ides of March (2011) - 7/10
Poliitilised draamad ei ole kaugeltki minu tass teed, ent George Clooney isikupärane režiitöö ja tasemel näitlejate nüansirohked rollisooritused tegid selle üpris põnevaks, oli teine ka meeldivalt lühike ja konkreetne, dialoog ladus ja terav. Eriti meeldis Paul Giamatti.
Paranormal Activity 3 (2011) - 7/10
Minu jaoks täiesti toimis. Kahtlemata parem kui teine osa, kus kõige õudsem jäeti viimase 10 minuti jaoks ja kõik sellele eelnev oli vaimuvaene ja sisutühi - kolmas osa pakub just köitvaid tegelasi, kirevat sündmustikku ja mis kõige tähtsam, head tasakaalu horrori ning müstika ja päevasel ajal aset leidvate dialoogistseenide vahel. Ja kui korralik mürgel pihta hakkab, siis filmi hoog juba ei rauge. Ma ei hakka salgama, et seeria hakkab end vaikselt ammendama, kuid üht-teist innovaatilist siin ikka leidus. Tea party stseen oli konkreetselt spooky... ja muidugi üleüldiselt õudseid ja hirmuäratavaid momente oli kah üksjagu. Lõpus keerati vinti natuke üle, mulle istus esimese poole kergelt müstilisem õhkkond tsuti rohkem - aga eks see kipub selliste found footage filmide puhul tavaline olema, ka "The Last Exorcism" astus samasse ämbrisse.
Moneyball (2011) - 9/10
Mul puudub igasugune huvi pesapalli ja sellega seonduva vastu, ent vaiksed dialoogile rõhuvad draamad on mulle alati meelepärased olnud ja sestap meeldis ka "Moneyball" väga - little engine that could. Brad Pitt sulas rolli kenasti sisse ja oli vägagi sümpaatne, sama võib öelda ka kõigi teiste filmis üles astunud näitlejate kohta. Ainsa miinusena tooks välja vähese rõhumise Beane'i ja tema tütre suhtele, seda oleks võinud kas rohkem olla või siis üldse mitte... jäi kuidagi pinnapealseks ühesõnaga, ehkki lõpustseen oli üsna armas. Hea tõestus, et suurepärase filmi tegemiseks piisab vaid fantastilise stsenaristi võimekusest ja paarist andekast (staar)näitlejast.
Rampart (2011) - 4/10
Woody Harrelson on minu meelest võimekas näitleja, ent antud filmi ta kanda ei suutnud, kuna tegelane oli kirjutatud vaimuvaeselt - teda jälgida oli lihtsalt väsitav ja film ei töötanud draamana ega character study'na. Tõenäoliselt on asi selles, et ta oli absoluutselt igas stseenis (seda kinnitab IMDb trivia). Filmi kiputakse enamjaolt võrdlema seriaaliga "The Shield"-iga, ma mõtlesin see-eest pidevalt Abel Ferrara "Bad Lieutenant"-i ja "Street Kings"-i peale, mis olid mõlemad tunduvalt paremad, eriti esimene neist. Oren Movermani, Harrelsoni ja Ben Fosteri varasem koostööprojekt "The Messenger" on tunduvalt parem.
Dream House (2011) - 5/10
Story ise on oma stephenkingilikkuses üllatavalt tugev, lihtsalt kinodesse jõudnud versioon on kuidagi läila. Naljakal kombel - nagu rauls juba mainis - reedetaksegi traileris filmi keskel esitatud üsnagi ebaoriginaalne, kuid filmi kasuks töötav twist, nii et ma ei soovita seda vaadata, kui "Dream House" vastu huvi on.
Melancholia (2011) - 7/10
Võib-olla pole see režissööri kavatsuste ja filmi enese olemuse suhtes õiglane tegu, ent kui võrrelda antud linalugu varasema "Antichrist"-iga, milles avaneb autori tegelik võimekus publikus hirmu-, jälkus- või ahastustunde tekitamisel, siis polnud tulemus võib-olla kõige efektiivsem. Ma arvan, et mul pole tarvis mainida, et mind köidab kunstis minimalism - eriti teravaks muutuvad sellised eelistused juhul, kui loo vestmisel kasutatakse kataklüsmilist sündmust nagu siin filmis. Paraku jättis "Melancholia" tervikuna mind kuidagi nõutuks. Esimene pool tekitas sealjuures justkui kanget vajadust värske õhu järele, tingitud üsna piiratud värvivalikust, veidi järsust handicamist ja üldiselt lämbest õhkkonnast. Aga hoolimata kriitilisest tekstist mulle siiski meeldis hinde 7/10[/color] vääriliselt - visuaalselt köitev, omamoodi kurioosne draama. Lihtsalt spontaansusest jäi vajaka.
50/50 - 7/10
Esiteks: mind hakkab vähk ära tüütama. Mul on keeruline tunda empaatiat fiktiivse karakteri suhtes, kes põeb haigust, mis on maailmas nii sagedane surma põhjustaja ja mille paljud kannatajad on päriselus tunduvalt nadimas seisus kui näiteks Adam. Kindlasti on olemas haruldasemaid ja jubedamaidki haigusi, millega võitlemisest korralik draama teha. See-eest ei tekkinud mul kordagi tunnet, nagu film üritaks vägisi minust kaastunnet välja pigistada. "My Sister's Keeper" puudutas enam-vähem sama teemat ja see on üks kõige ärritavamaid filme üldse, kuna see lausa nõuab, et vaataja nutaks ja halaks - "50/50" puhul seda muljet ei jäänud. Samuti töötab siin väga hästi Seth Rogen, kes suudab tõeliselt naturaalselt peaasjalikult draamažanrisse kinnitunud filmile huumorivarjundi anda.
The Descendants (2011) - 8/10
Ilus ja liigutav draama kaotusest ja kaotatud aja (või võimaluste) tagasitegemisest, millele annab otsustava tõuke Clooney senise karjääri tugevaim rollisooritus ning A. Payne'i teravalt peene dialoog, kõik paigutatud mugavalt Hawaii eksootilisse õhustikku. Wow-efekti ei tekita, ent vaatamist väärib kindlasti.
The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1 (2011) - 5/10
Üpris suure Cronenbergi fännina osutus meeldivaks üllatuseks, et "Breaking Dawn"-i esimeses osas olid nõnda prominentsed just tema töödele omased teemad, mis tegi antud osast minu jaoks ka seni köitvaima järje "Twilight"-i seerias. Sellest hoolimata oli antud teemade (nagu moondunud lapse kandmine ja sellega kaasnevad tüsistused) käsitlus pinnapealne ja lihtsameelne ning taaskord kippus häirima liigne pikkus, mis on from the get-go olnud saaga filme läbivaks probleemiks. Mõistagi fännide jaoks on "mida rohkem, seda uhkem" suur boonus, kuid minu kui passiivse huvitunu jaoks oli suur osa stseenidest täiesti tühi filler-materjal. Jätkuvalt keskpärane, ent veidi tugevam kui varasemad järjelood (sedagi siis ainiti isiklike temaatiliste eelistuste tõttu).
Flypaper (2011) - 5/10
Päris tore komöödia jah, hea kerge vaatamine näiteks reedeõhtuks, või seltskonnaga, või mõlemat. Isiklikult meeldis enim esimene kolmandik, kus rõhuti pigem muhedale dialoogile ja tegelaste neurootilisusele kui nö whodunit storyle. Pigem soovitaks "30 Minutes or Less"-i, mis oli sarnaselt lühike ja konkreetne, ent polnud viga sellelgi siin.
Texas Killing Fields (2011) - 4/10
Saan aru, et põhineb tõestisündinud lool, kuid paratamatult tekkis assotsiatsioon nende kriminulliseeriatega, mille jaod kirjutatakse kerge vaevaga ja mida müüakse veel kergema hinnaga - justkui nagu oleks mõnest sellisest raamatusarjast võetud suvaline osa ja see filmiks tehtud. Suurim probleem on kahjuks nõrk näiteseltskond. Olles näinud üht tema vana kodumaafilmi, otsustas režissöör peaossa võtta Austraalia munapea Sam Worthingtoni, mis filmi mõistes oli põhimõtteliselt sama mis soojale ahjusaiale sitta peale määrida. Muidu enam-vähem korralik krimka fantastilise olustikuga.
A Dangerous Method (2011) - 7/10
Cronenberg, kelle filmides on alati olnud väga tugevad psühholoogilised motiivid, tundus olema just õige inimene tegema otsest ajaloofilmi teadusharust, mille tahkude lahkamisel ta end harilikult nii mugavalt tunneb. Ometi ei tundu "A Dangerous Method" üldse autorifilmina, millest on kahju, sest tegu on ühe radikaalseima ning omanäoliseima režissööriga. Tema töödele omased jooned nagu täiesti akadeemiline, ent uurimuslik lähenemine vägivallale, seksile ja üldistele inimimpulssidele on küll mõistagi olemas, ent tegu on siiski üsna turvalise ja ebariskantse jutustusega. Film ise on tegelikult hea, aga peamiseks probleemiks on siin liigne teaterlikkus ja vähene "filmilikkus", mida mul pole minimalismi pooldajana harilikult kombeks ette heita, aga valdav enamus filmi dialoogist on suunatud psühhoanalüüsi aluste ja ideoloogiate läbiarutamisele ning kuivale teoreetikale ja mitte isiklike emotsioonide artikuleerimisele, mis tähendab, et tervikuna ei paku film mingit erilist žanrilist vaatamiskogemust. Näitlejad on see-eest head. Keira Knightley'ga ei tahtnud ma juba alguses üldse leppida, sest mul on temaga halbu kogemusi ning ta aktsent ja grimassid moodustasid kuidagi eriti klouniliku komplekti, kuid lõppkokkuvõttes polnud ta sugugi ebameeldiv. Fassbender ja Mortensen olid samuti tasemel.
The Art of Getting By (2011) - 6/10
Selliseid filme on nagu seeni pärast vihma. Mõned neist on halvad, osad vaadatavad ja väga vähesed tõeliselt head. Lähiajal nähtuist meenuvad analoogid "It's Kind of a Funny Story" ja "Submarine", millest kumbki meeldis tunduvalt vähem. Ütleks, et antud film jääb kuskile keskele - midagi erilist ta ei ole, kuid Freddie Highmore on meeldiv (passis ta mulle seal šokolaadivabrikus, passis "Spiderwicki kroonikates" ja passis siingi) ning küllap mingi osa tema tegelasest meenutas mulle ennast, igatahes enam-vähem istus. Tegelik võti enesetäiustuseni on minu silmis arendada oskust asju vaadata, mitte näha, või kuulata, mitte kuulda - tore, et filmgi sellest märku andis. Ja ei tea, kas selle tüdruku tegelane niivõrd oluline oligi. Temata oleks lõpp kohe kindlasti vähem silmi pööritama pannud.
The Innkeepers (2011) - 3/10
Ti West oskab žanrite/stiilide vahel hüpata rohkem herilasepessa jooksnud laps, aga retrohõnguline slowburn horror "The Innkeepers" jääb päris lahjaks. Aeglaste ja vähepüüdlike õudusfilmide puhul ei ole midagi halba - tõtt-öelda kipuvad nad suisa efektiivsemad olema - ja selline lahendus toimis "The House of the Devil"-i puhul imekenasti, kuid tingituna vähemeeleolukast keskkonnast, mitte kuigi meeldivatest tegelastest ja äärmiselt piiratud fantaasialennukusest jätab antud teos külmaks. Tõelist pinget hakatakse kruvima alles viimasel neljandikul ja selleks ajaks on huvi juba ammu kaduda jõudnud. Vähemalt mul oli nii.
Sellised filmid tuletavad ikka meelde, kui suur on sarmika, meeldiva peaosalise ja seda rolli täitva näitleja osatähtsus. Mingil põhjusel meenutas "Abduction" mulle "Eagle Eye"-d (sama võrdlus oli ka IMDb's ära toodud), aga viimases nimikangelast mänginud Shia LaBeouf oli tunduvalt meeldivam kui Lautner, kelle screen presence on tõesti võrreldav mannekeeni omaga. Ja kui peaosatäitja ei suuda oma ülesannet täita, pole ka huvitav kangelast ja tema läbielamisi jälgida, mistõttu film muutub igavaks ja lõpumulje jääb negatiivseks, kuid muidugi võib ka julgelt oletada, et Nicholsongi poleks seda pasakat päästa suutnud.
The Girl with the Dragon Tattoo (2011) - 8/10
Mulle ikka väga meeldis, nähtuist kahtlemata üks aasta parimaid. Oli igati värskendav näha "kriminulli", kus müsteeriumi lahendamine käib läbi info kogumise, sorteerimise ja läbitöötamise - hea vaheldus kriminalistikale ja ekspertiisile tuginevatele politseilugudele, kus on tunduvalt vähemkaudsemad asitõendid. Tänapäeva digitaaltehnoloogia võimalusi arvestades on see igati huvitav lähenemine ja teeb samas ruumi loo psühholoogilistele aspektidele, mis oli minu jaoks filmi haaravaim külg.
The Ides of March (2011) - 7/10
Poliitilised draamad ei ole kaugeltki minu tass teed, ent George Clooney isikupärane režiitöö ja tasemel näitlejate nüansirohked rollisooritused tegid selle üpris põnevaks, oli teine ka meeldivalt lühike ja konkreetne, dialoog ladus ja terav. Eriti meeldis Paul Giamatti.
Paranormal Activity 3 (2011) - 7/10
Minu jaoks täiesti toimis. Kahtlemata parem kui teine osa, kus kõige õudsem jäeti viimase 10 minuti jaoks ja kõik sellele eelnev oli vaimuvaene ja sisutühi - kolmas osa pakub just köitvaid tegelasi, kirevat sündmustikku ja mis kõige tähtsam, head tasakaalu horrori ning müstika ja päevasel ajal aset leidvate dialoogistseenide vahel. Ja kui korralik mürgel pihta hakkab, siis filmi hoog juba ei rauge. Ma ei hakka salgama, et seeria hakkab end vaikselt ammendama, kuid üht-teist innovaatilist siin ikka leidus. Tea party stseen oli konkreetselt spooky... ja muidugi üleüldiselt õudseid ja hirmuäratavaid momente oli kah üksjagu. Lõpus keerati vinti natuke üle, mulle istus esimese poole kergelt müstilisem õhkkond tsuti rohkem - aga eks see kipub selliste found footage filmide puhul tavaline olema, ka "The Last Exorcism" astus samasse ämbrisse.
Moneyball (2011) - 9/10
Mul puudub igasugune huvi pesapalli ja sellega seonduva vastu, ent vaiksed dialoogile rõhuvad draamad on mulle alati meelepärased olnud ja sestap meeldis ka "Moneyball" väga - little engine that could. Brad Pitt sulas rolli kenasti sisse ja oli vägagi sümpaatne, sama võib öelda ka kõigi teiste filmis üles astunud näitlejate kohta. Ainsa miinusena tooks välja vähese rõhumise Beane'i ja tema tütre suhtele, seda oleks võinud kas rohkem olla või siis üldse mitte... jäi kuidagi pinnapealseks ühesõnaga, ehkki lõpustseen oli üsna armas. Hea tõestus, et suurepärase filmi tegemiseks piisab vaid fantastilise stsenaristi võimekusest ja paarist andekast (staar)näitlejast.
Rampart (2011) - 4/10
Woody Harrelson on minu meelest võimekas näitleja, ent antud filmi ta kanda ei suutnud, kuna tegelane oli kirjutatud vaimuvaeselt - teda jälgida oli lihtsalt väsitav ja film ei töötanud draamana ega character study'na. Tõenäoliselt on asi selles, et ta oli absoluutselt igas stseenis (seda kinnitab IMDb trivia). Filmi kiputakse enamjaolt võrdlema seriaaliga "The Shield"-iga, ma mõtlesin see-eest pidevalt Abel Ferrara "Bad Lieutenant"-i ja "Street Kings"-i peale, mis olid mõlemad tunduvalt paremad, eriti esimene neist. Oren Movermani, Harrelsoni ja Ben Fosteri varasem koostööprojekt "The Messenger" on tunduvalt parem.
Dream House (2011) - 5/10
Story ise on oma stephenkingilikkuses üllatavalt tugev, lihtsalt kinodesse jõudnud versioon on kuidagi läila. Naljakal kombel - nagu rauls juba mainis - reedetaksegi traileris filmi keskel esitatud üsnagi ebaoriginaalne, kuid filmi kasuks töötav twist, nii et ma ei soovita seda vaadata, kui "Dream House" vastu huvi on.
Melancholia (2011) - 7/10
Võib-olla pole see režissööri kavatsuste ja filmi enese olemuse suhtes õiglane tegu, ent kui võrrelda antud linalugu varasema "Antichrist"-iga, milles avaneb autori tegelik võimekus publikus hirmu-, jälkus- või ahastustunde tekitamisel, siis polnud tulemus võib-olla kõige efektiivsem. Ma arvan, et mul pole tarvis mainida, et mind köidab kunstis minimalism - eriti teravaks muutuvad sellised eelistused juhul, kui loo vestmisel kasutatakse kataklüsmilist sündmust nagu siin filmis. Paraku jättis "Melancholia" tervikuna mind kuidagi nõutuks. Esimene pool tekitas sealjuures justkui kanget vajadust värske õhu järele, tingitud üsna piiratud värvivalikust, veidi järsust handicamist ja üldiselt lämbest õhkkonnast. Aga hoolimata kriitilisest tekstist mulle siiski meeldis hinde 7/10[/color] vääriliselt - visuaalselt köitev, omamoodi kurioosne draama. Lihtsalt spontaansusest jäi vajaka.
50/50 - 7/10
Esiteks: mind hakkab vähk ära tüütama. Mul on keeruline tunda empaatiat fiktiivse karakteri suhtes, kes põeb haigust, mis on maailmas nii sagedane surma põhjustaja ja mille paljud kannatajad on päriselus tunduvalt nadimas seisus kui näiteks Adam. Kindlasti on olemas haruldasemaid ja jubedamaidki haigusi, millega võitlemisest korralik draama teha. See-eest ei tekkinud mul kordagi tunnet, nagu film üritaks vägisi minust kaastunnet välja pigistada. "My Sister's Keeper" puudutas enam-vähem sama teemat ja see on üks kõige ärritavamaid filme üldse, kuna see lausa nõuab, et vaataja nutaks ja halaks - "50/50" puhul seda muljet ei jäänud. Samuti töötab siin väga hästi Seth Rogen, kes suudab tõeliselt naturaalselt peaasjalikult draamažanrisse kinnitunud filmile huumorivarjundi anda.
The Descendants (2011) - 8/10
Ilus ja liigutav draama kaotusest ja kaotatud aja (või võimaluste) tagasitegemisest, millele annab otsustava tõuke Clooney senise karjääri tugevaim rollisooritus ning A. Payne'i teravalt peene dialoog, kõik paigutatud mugavalt Hawaii eksootilisse õhustikku. Wow-efekti ei tekita, ent vaatamist väärib kindlasti.
The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1 (2011) - 5/10
Üpris suure Cronenbergi fännina osutus meeldivaks üllatuseks, et "Breaking Dawn"-i esimeses osas olid nõnda prominentsed just tema töödele omased teemad, mis tegi antud osast minu jaoks ka seni köitvaima järje "Twilight"-i seerias. Sellest hoolimata oli antud teemade (nagu moondunud lapse kandmine ja sellega kaasnevad tüsistused) käsitlus pinnapealne ja lihtsameelne ning taaskord kippus häirima liigne pikkus, mis on from the get-go olnud saaga filme läbivaks probleemiks. Mõistagi fännide jaoks on "mida rohkem, seda uhkem" suur boonus, kuid minu kui passiivse huvitunu jaoks oli suur osa stseenidest täiesti tühi filler-materjal. Jätkuvalt keskpärane, ent veidi tugevam kui varasemad järjelood (sedagi siis ainiti isiklike temaatiliste eelistuste tõttu).
Flypaper (2011) - 5/10
Päris tore komöödia jah, hea kerge vaatamine näiteks reedeõhtuks, või seltskonnaga, või mõlemat. Isiklikult meeldis enim esimene kolmandik, kus rõhuti pigem muhedale dialoogile ja tegelaste neurootilisusele kui nö whodunit storyle. Pigem soovitaks "30 Minutes or Less"-i, mis oli sarnaselt lühike ja konkreetne, ent polnud viga sellelgi siin.
Texas Killing Fields (2011) - 4/10
Saan aru, et põhineb tõestisündinud lool, kuid paratamatult tekkis assotsiatsioon nende kriminulliseeriatega, mille jaod kirjutatakse kerge vaevaga ja mida müüakse veel kergema hinnaga - justkui nagu oleks mõnest sellisest raamatusarjast võetud suvaline osa ja see filmiks tehtud. Suurim probleem on kahjuks nõrk näiteseltskond. Olles näinud üht tema vana kodumaafilmi, otsustas režissöör peaossa võtta Austraalia munapea Sam Worthingtoni, mis filmi mõistes oli põhimõtteliselt sama mis soojale ahjusaiale sitta peale määrida. Muidu enam-vähem korralik krimka fantastilise olustikuga.
A Dangerous Method (2011) - 7/10
Cronenberg, kelle filmides on alati olnud väga tugevad psühholoogilised motiivid, tundus olema just õige inimene tegema otsest ajaloofilmi teadusharust, mille tahkude lahkamisel ta end harilikult nii mugavalt tunneb. Ometi ei tundu "A Dangerous Method" üldse autorifilmina, millest on kahju, sest tegu on ühe radikaalseima ning omanäoliseima režissööriga. Tema töödele omased jooned nagu täiesti akadeemiline, ent uurimuslik lähenemine vägivallale, seksile ja üldistele inimimpulssidele on küll mõistagi olemas, ent tegu on siiski üsna turvalise ja ebariskantse jutustusega. Film ise on tegelikult hea, aga peamiseks probleemiks on siin liigne teaterlikkus ja vähene "filmilikkus", mida mul pole minimalismi pooldajana harilikult kombeks ette heita, aga valdav enamus filmi dialoogist on suunatud psühhoanalüüsi aluste ja ideoloogiate läbiarutamisele ning kuivale teoreetikale ja mitte isiklike emotsioonide artikuleerimisele, mis tähendab, et tervikuna ei paku film mingit erilist žanrilist vaatamiskogemust. Näitlejad on see-eest head. Keira Knightley'ga ei tahtnud ma juba alguses üldse leppida, sest mul on temaga halbu kogemusi ning ta aktsent ja grimassid moodustasid kuidagi eriti klouniliku komplekti, kuid lõppkokkuvõttes polnud ta sugugi ebameeldiv. Fassbender ja Mortensen olid samuti tasemel.
The Art of Getting By (2011) - 6/10
Selliseid filme on nagu seeni pärast vihma. Mõned neist on halvad, osad vaadatavad ja väga vähesed tõeliselt head. Lähiajal nähtuist meenuvad analoogid "It's Kind of a Funny Story" ja "Submarine", millest kumbki meeldis tunduvalt vähem. Ütleks, et antud film jääb kuskile keskele - midagi erilist ta ei ole, kuid Freddie Highmore on meeldiv (passis ta mulle seal šokolaadivabrikus, passis "Spiderwicki kroonikates" ja passis siingi) ning küllap mingi osa tema tegelasest meenutas mulle ennast, igatahes enam-vähem istus. Tegelik võti enesetäiustuseni on minu silmis arendada oskust asju vaadata, mitte näha, või kuulata, mitte kuulda - tore, et filmgi sellest märku andis. Ja ei tea, kas selle tüdruku tegelane niivõrd oluline oligi. Temata oleks lõpp kohe kindlasti vähem silmi pööritama pannud.
The Innkeepers (2011) - 3/10
Ti West oskab žanrite/stiilide vahel hüpata rohkem herilasepessa jooksnud laps, aga retrohõnguline slowburn horror "The Innkeepers" jääb päris lahjaks. Aeglaste ja vähepüüdlike õudusfilmide puhul ei ole midagi halba - tõtt-öelda kipuvad nad suisa efektiivsemad olema - ja selline lahendus toimis "The House of the Devil"-i puhul imekenasti, kuid tingituna vähemeeleolukast keskkonnast, mitte kuigi meeldivatest tegelastest ja äärmiselt piiratud fantaasialennukusest jätab antud teos külmaks. Tõelist pinget hakatakse kruvima alles viimasel neljandikul ja selleks ajaks on huvi juba ammu kaduda jõudnud. Vähemalt mul oli nii.
Siiski, üks põhjus, miks ma eelistaksin kommentaari lõpus ka hinnet näha on see, et näiteks kahe aasta pärast ei pruugi ma seda enam nendest päevikutest (antud hetkel siis FV-sisesest, kus sa hindeid andnud oled) üles leida, ja isegi kui leiaksin, võtaks see palju tahtmist.
