
See jalustrabav mees selles elegantses raamis on Aaron Moorhead - üks auväärsemaid inimesi, keda oma elu jooksul kohanud olen. Peale selle, et tema käsi oli mängus möödunud aasta parima filmi juures, pärineb temalt ka üks kõigi aegade paremaid ja teravamaid tsitaate: "
I hate film music." Vaevalt need siiski tema täpsed sõnad olid, sest ausalt öeldes ei kõla see mulle nagu päris korrektne inglise keel. Igal juhul ütles ta, et talle ei meeldi "Star Wars"
ilike OST'ide kasutamine enda filmis, mis oli üsna piisav, et minu igavene poolehoid võita. Ka mina ei ole kunagi suutnud Hans Zimmerite ja John Williamsite ponnistusi eriti hinnata, sest seesuguste instrumentaalsete OST-ide puhul ei suuda ma hiljem tavaliselt isegi meenutada, kas filmis oli heli või mitte, mida mingil kummalisel põhjusel loetakse hea
soundtrack'i üheks tundemärgiks. See-eest meeldivad mulle väga need odavad võtted, millest Ralf
"I, Tonya"-ga seoses rääkis: kui filmi heliribalt kostuvad lood, millest ma juba peaaegu ära olen tüdinenud. Niisiis kuulus minu tänavune poolehoid
"I, Tonyale" - kuna saatus polnud aga taaskord Tonya vastu armuline (mis polnud tema süü!), siis pidin hääle andma hoopis
"Baby Driverile", mis vähemalt üritas midagi sarnast teha.
Minu instrumentaalsete OST-ide diskrimineerimises on siiski ka väike erand: Nick Cave ja Warren Ellis. Kuigi ma pole päris kindel, kas nad üldse viitsivad iga filmi jaoks uue heliriba kirjutada ("The Roadi", "Hell and High Wateri" ja
"Wind Riveri" omad on küll täpselt samad), siis nende süngetooniline viiulimuusika* istub mulle sellegipoolest üsna hästi.
*
Metsasarve?