Käisin finaali kinos vaatamas ja kuigi tundsin Vabaduse Väljaku peatuses, kus suurem osa rahvast trollist maha valgus, väikest kurbuspistet, ei kahetse ma oma valikut kokkuvõttes vähimalgi määral. Jah, vabakas võis ju meluga üle trumbata, aga kinos oli KONDITSIONEER, mis paigutub kahtlemata selle "jalgpall > seks" hierarhia absoluutsesse tippu. Kuna Plaza otsustas pildi aga enne auhinnatseremooniat kinni keerata, olin siiski sunnitud ka pisut Vabaduse Väljaku palavust taluma. Seal hõiskavad prantsuse fännid olid iseenesest lõbusad küll, aga sellel kuumal kiviplatsil mängu vaadates oleks mul pilt tunduvalt varem eest kadunud kui Plazas, nii et minu võit. Mis arvad, Prantsusmaa?
Kohe-kohe ka mängu juurde, aga enne heidame pilgu veel korraks jalgpallistuudiosse ehk
väike eellugu:
Teel kinno pidas mind kinni üks meesterahvas, kes mulle midagi seletama asus. Kuna kõrval oli suur ristmik ja suhteliselt vali liiklusmüra, ei saanud ma ta jutust alguses midagi aru - eeldasin, et mõni eksinud turist, kes tahab juhtnööre. Selgus, et juhtnööride asemel tahtis ta minuga hoopis mere ääres tuttavaks saada. Mille peale ma olin nagu:
Nende kahe sõbra õnneks olin ma just kuulanud podcasti
Natalee Holloway kadumisest, nii et teadsin suurepäraselt, mis saatus mereranda kutsutud tüdrukuid ootab ja seega keeldusin viisakalt. Vastasel juhul oleks mu julm mõrv igaveseks Soprano ja Roneti südametunnistusele jäänud, kuna nad otsustasid viimasel hetkel mu kodumugavuste nimel
ditch'ida. Sellel noormehel polnud nähtavasti aga mingit kavatsust mind
ditch'ida, sest pärast seda, kui olin "tänan ei" öelnud, ütles ta, et ta võib minuga vene keeles ka rääkida, sest oli mu sõnaahtrust ja hirmunud pilku ilmselt keelebarjäärina tõlgendanud. Hirmunud olin ma küll, sest inimesed ei tule minuga praktiliselt kunagi rääkima ja seega olin kindel, et pole mingit võimalust, et ta eesmärgiks miski muu kui mu kiire pussitamine olla saab. Alles kodus sain aru, et tõenäoliselt oli see hoopis
"12 sammu parema Ralfini" koolituse tulemus, sest "võhivõõrad võtavad sinuga jutuotsa üles" on kahtlemata üks selle eduka läbimise tunnustest.
Aga nüüd on lõpuks saabunud aeg hoopis legendaarse Horvaatia ja Prantsusmaa kohtumise jutt üles võtta:
Ilma kahtluseta parim finaalmäng, mida näinud olen, arvestades isegi seda, et kahel varasemal korral on võitnud meeskond, kellele turniiri algusest saati pöialt hoidnud olin (ITA 2006 ja GER 2014). Võib-olla muutiski kindla soosiku puudumine vaatamise mõnusalt pingevabaks, samas polnud kumbki meeskond ka antipaatne, nii et seda "vahet pole, kumb neist kahest halvast variandist halvimaks osutub" tunnet ka ei tekkinud. Horvaatial on meeskond tervikuna veidi sümpaatsem, aga samas on Prantsusmaal Griezmann, kes on ka tervikuna väga sümpaatne. Keegi võiks talle seda vahel öelda ka, sest tal on kogu aeg selline nägu nagu ta oleks nutma hakkamise äärel. Pole põhjust!
Esimesed paar minutit mõtlesin endamisi, et nüüd läheb jälle lahti see 120 minutit väravateta palli kõksimist, aga eksisin ja OI KUIDAS MA EKSISIN (olete sunnitud seda Tiisleri häälega lugema). Horvaatide teine värav oli muidugi mu absoluutne lemmik - see on ilma naljata kõige naljakam asi, mida ma terve viimase aasta jooksul näinud olen ja ma olen näinud kõiki Hensugusta videosid. Eriti vahva oli, et nad hiljem sama strateegiaga veel peale lennata üritasid - terve kinosaal naeris siis ka sama kõvasti nagu James Wani õudukate ajal.
Kui ei teaks (ega kindlalt tegelikult teagi), siis arvaks, et
scripted - lihtsalt ebareaalselt meelelahutuslik ja mitmekesine mäng, mida finaalide tüüpilisi kaitsvaid uimerdisi arvestades poleks uneski soovida osanud.
Märgiks veel ära, et Tiisler on nagu jalgpalli Reikop - kui ta äksi täis läheb, tulistab hunnikus huumori kullavaramusse kuuluvaid lauseid. Nüüd oleks õige hetk mõni näide tuua, aga praeguseks on kõik kahjuks mu peast pühitud nagu Horvaatia lootus maailmameistriks saada.
Kickflick kirjutas:Prantsusmaa, sest neil on ilusamad naised, paremad toidud ja vein ning nende keel kõlab seksikamalt!

Kohe näha, et Chad Kroegeri fänn!