Ohjah... raske on midagi sisukat kirjutada.
Mulle pole kunagi kuulsuste surmad väga korda läinud. Võtan teadmiseks ja lähen oma argipäevaeluga edasi.
Bowiega on teisiti... Olen paar päeva püüdnud endas selgusele jõuda, miks tema manalateele minek nii valusa hoobi andis. Sain sellised mõtted kirja:
Kõik sai alguse ühest filmist. Ma ei mäleta täpselt, kui vana võisin olla, mitte rohkem kui 4 või 5, aga piisavalt vana, adumaks, et tüütute jupatsite kuningas Jareth, kes pidi mu vanemate väitel paha onu olema (millega ma absoluutselt ei nõustunud), oli tegelikult üks ääretult lummav kuju. Jep, Bowie oma superseksika mulleti ja kurikuulsate retuusidega oli üks mu esimesi
crushe, kuid üllataval kombel siiski mitte kõige esimene. See au kuulub
Tim Curryle. (Freudil oleks mind analüüsides kindlasti pidupäev olnud.)
Teismelisena läks mulle peale igasugune gootivärk, androgüünsus ja glämmrock, mis tähendab, et The Hunger ja Velvet Goldmine olid kohustuslik vaatamine. Muusikalise poole pealt kuulasin tollal hommikust õhtuni Placebot, kes olid Bowiega suured semud ja nii mõnegi dueti koos valmis treisid.
Bowie muusikaga tegin lähemalt tutvust alles kahekümnendate eluaastate alguses, kui lemmikud Diamond Dogs ja Ziggy Stardust koos marsiämblikega peaaegu igapäevaselt plaadimasinasse sattusid. Samal ajal juhtusin tihti tema intervjuusid kuulama ja avastasin, et ohhoo, mees ajab põnevat juttu ja oskab veel nalja ka teha. Sedasorti
deadpan-huumor on mulle alati istunud.
Paaril viimasel aastal pole ma Bowiet enam nii väga kuulanud, aga ta on alati vaikselt kusagil silmapiiril vilkunud. Selleni ma tahtsingi oma pika jutuga jõuda - juba maast madalast, kui alles väike tatt olin, mäletan, et Bowie on alati olemas olnud. Ühel või teisel kujul. Ja nüüd, kui teda enam pole, tundub maailm kuidagi nihkes olevat.
Eks ta ole.
Lõpetan oma heietuse rõõmsamal toonil:
https://archive.org/details/AdamBuxtonO ... tMarch2013 ehk kaks tundi mõnusat äraolemist Adam Buxtoni ja Davidi seltsis.