Ee... mitte nii catchy kui esimene singel, aga mingi võlu tas kahtlemata on. Ja sedapuhku räägin laulust, mitte Hanna Parmani välimusest. Naturaalkitarr kõlab väga... naturaalselt.
Poleks arvanud, et mulle kunagi AC/DC meeldima hakkab, aga paistab, et arvamus võib kardinaalselt muutuda, kui eelarvamustest lähtumise asemel reaalselt bändi ja selle muusikat kuulata.