Proloog.
Nonii. Väga hästi sihitud kindavise. Vanal inimesel on ju palju, mida meenutada. Proovin siis mitte teha sellist eesti popmuusika suveturnee stiilis säästukat nagu Soprano siin maha on pannud. Algab see asi selle osaga, mida ei tahaks meenutadagi. Muusika meeldis mulle umbes sama palju nagu igale teisele minuealisele, aga midagi konkreetset või kindlapiirilist mu eelistustes polnud.
Esimene bänd, mis mind muusika teemal tõsiselt rabas ja kaasa kandis oli
Must Q. Ma ei tea kust ja kellelt mu kodukohta üks kassett tekkis, kuid see levis kulutulena üle kooli. Kõik lindistasid selle enda kassettidele ümber ja kuulatud sai see üsna otseses mõttes ribadeks. Ja noh, see kuulamine eeldas maki ääres passimist. Miks see nii rabav oli? Ilmselt selle pärast, et see oli esimene kokkupuude jõhkra lüürikaga, mis oli mõistetav. Ja muusikaliselt oli see palju kindlavormilinem, kui see sünt, mis tollal muusika põhimassi moodustas.
Õnneks olid mitmed mu sõbrad oluliselt vanemad ja see etapp sai nende suunamisel üsna kiiresti läbi.
Järgmiseks epohhiks, mis jäi pikemalt kestma, oli metal. Segatuna grungega, sest 90ndad. Bänd, mida ma selle etapi algusega kõige rohkem seostan on ilmselt
Helloween. Taaskord midagi, mis sai kuskilt ja kelleltki lindistatud. Kursi hoidsin seega metali poole, kuid kuna see žanr lihtsalt ei olnud esindatud nendes kanalites, mille kaudu muusika minuni jõudis... siis põhiliselt ilmselt
Filtri mõjul mahenes see mingil hetkel millekski rocki seguseks.
Järgmine märgiline bänd on ka konkreetse albumina antud teema esimeses postituses ära mainitud.
Offspring "Americana" , armastus esimestest nootidest. Metali ja rockiga veel lõplikult hüvasti ei öelnud, aga maitse kaldus üha kindlamalt punk-muusika poole.
Nii et see, et mu järgmiseks suureks lemmikuks sai
Vennaskond oli lihtsalt asjade loomulik kulg. Nende mingid lood on osa lapsepõlvest, kuid keskkoolist alates oli armastas täielik ja hõlmas kogu loomungit.
Järgmine suur pidu, kuhu jõudsin kohale alles kolmanda plaadi ajaks, oli
Vaiko Eplik. Sealt sai alguse suur eesti kaasaegse popmuusika armastus, mis kestab tänaseni.
Kes näitas kätte sihi välismaiste artistide poole, keda hetkel kõige enam kuulan, ei oska ma välja tuua. Mingit rabavat arenguhüpet ilmselt pole toimunud ja olen kuidagi loomulikult leidnud artistid, kes sümpaatsed.
Punkti paneks
Girl Talkiga. Teda kuulates sain aru, et olen tagasi alguses. Ehk kuigi kõik läbikäidud epohhid on jätnud oma jälje ei ole mu tänases muusikamaitses midagi nii kindlapiirilist, et seda saaks paika panna mõne kindla bändi või žanri abil.