Inspireeritud Leveli lisatud filmist (aga film ise nägemata), hakkasin ise mõtlema, et mida ma siis teeksin. Teismeline mina oleks ilmselt väga löödud, tänane mina mitte nii palju, aga natuke ikkagi.
Kaks aastat baaris öösiti leti taga olemist tegi mu mürataluvusega ikka päris üks-null, mis nüüd, kaks aastat hiljem alles natuke taastuma hakkab. Tol ajal tulin koju ja ei pannud midagi käima, ei muusikat, ei telekat, isegi kõikvõimalike chattide helid olid (ja on siiamaani) maha keeratud. Uut muusikat ei otsinud enam ning vana ununes täieikult. Lihtsalt harjumusest ja lootusest tõstan oma 10+ aastat tagasi tõmmatud muusikat kõvakettalt kõvakettale, et "äkki ma ükspäev ikka kuulan seda A Perfect Circeli albumit või seda Avril Lavigne oma", aga tõsiasi on, et pole kumbagi kuulanud juba aastaid. Isegi Foo Fighters on nii kõrvale jäänud, et poolteist viimast albumit on korralikult läbikuulamata. Võib muidugi argumente tuua, et mu kunagi kuulatud muusika ei olnudki eriti kvaliteetne ja oli määratud hangumisele, aga ma ise ei ütleks seda.
Viimase aasta aga olen hakanud kõvasti rohkem kuulama raadiot (kuigi ainult Raadio 2) ja hakanud rohkem hindama jutusaateid. 0lli pärast oskan isegi argumenteerida, miks "Olukorrast Riigis" on parem kui "Rahva Teenrid" või vastupidi, kaks aastat tagasi oleks ma iseennast kõva häälega välja naernud sellise asja peale. Vaieldamatu lemmik on Raadio 2 Hommikuprogramm.
Aga muusikat meelega kuulan ma vähe. Kõige rohkem päeval töö juures, aga siis panemad enamasti teised inimesed oma pleiliste käima. Kui ise valin, siis eelistan sellist rahulikku ja minimalistlikku muusikat, mis taustaks sulandub. Valik ja kuulamistihedus oleneb mingil määral ka kõlarite kvaliteedist, sest arvuti plekistest kõlaritest ei suuda minutitki midagi kuulata. Kui vahepeal olid kodus korralikumad kõlarid, panin tähele, et kuulasin rohkem muusikat ka. Need läksid aga katki ja pärast seda pole kodus eriti midagi kuulanud ka. Ammugi ei kuula muusikat kõrvaklappidest.
Muusikal pole kahjuks mulle enam ka seda teraapilist mõju. Mäletan veel soojalt seda tunnet, kui mul olid mingid hilisteismeliste probleemid ja ma kell kolm öösel poolkogemata sattusin kuulama All Saints - Pure Shores'i ja tundsin, kuidas mured ära läksid. Eks ole mured ka muutunud, aga ka ligilähedaselt ei töötaks see enam.
Ühesõnaga, ma oleksin kurb, aga saaksin ilmselt paremini hakkama, kui enamus teist muusikagurmaanidest siin.