Mul on ühed head sõbrad*, kes on enam-vähem kõige lahedamad inimesed, keda ma tunnen ja kelle juuresolekul ma seega praktiliselt ühtegi sõna lausunud pole, kuna risk selle käigus õnnetult libastuda ja oma hea maine nende silmis igaveseks hävitada, on liialt suur. Vaikides on vähemalt mingi võimalus, et mõjun müstilise ja salapärasena, aga suu avamise järel ei saa ma kunagi päris kindel olla, et sealt muu närvilise sonimise järel lauseid stiilis "13 Reasons Why on lihtsalt parim!" ei väljuks, mis võiks ühtlasi vabalt olla 13. põhjus, miks nad oma sidemed minuga igaveseks katkestada otsustaks. Siiani oli mul oma
tall-dark-mysterious'i imidži loomine enda meelest päris edukalt õnnestunud, aga meie viimasel kohtumisel läksid kõik mu senised ponnistused minust täiesti sõltumatutel asjaoludel vett vedama. Seda põhjusel, et seltskonnas juhtus viibima ka üks 0% lahe ja 100% halb inimene, kes otsustas kohe
icebreaker'iks tuua päevavalgele mu salajase plaani õhtupoolikul Terminaatorit kuulama minna. Kuna need sõbrad on siiski - nagu juba mainitud - väga lahedad, ei palunudki nad mul üllataval kombel oma lauast otsemaid lahkuda ja oma nägu nende juuresolekul enam mitte iialgi näidata, nagu muidu seesuguse info laekumise puhul ootuspärane oleks - selle asemel vaatasid nad mind lihtsalt väga kaastundliku "pole hullu, küll sina ka ükskord normaalse muusikamaitse saad" näoga ja jätkasid siis Hispaania ja Portugali tulise lahingu jälgimist.
*vt. ka mu vanaisa definitsioon "heast sõbrast":
<sõber, hea> raske pohmaka ajal 100 meetri raadiuses viibiv viinapudeliga võõras inimene. "Sa oled mul hää sõber, teeme ühed pitsid!" Mõned õlled ja üks Ronaldo värav hiljem kostusid raadiost aga "The Trooperi" esimesed noodid, mille peale üks mu lahedatest sõpradest ennast siiski enam tagasi hoida ei suutnud: "Sa käisid ka Iron Maidenil, eksju? Ja nüüd lähed Terminaatorit kuulama... MIS JUHTUS?"
Kogu elu on sassis - rong ei taha püsida rööbastel, kui mu mitu tundi hilisemaid sõnu uskuda. Tol hetkel oskasin ma aga ainult õlgu kehitada ja mõne aja pärast kuulsid nad pimedusest häält "hüvasti", sest mul oli saabunud aeg oma sammud lõpuks
TARTU LINNA JAANITULELE seada. "Jaanituli" ürituse nimes oli küll puhtakujuline silmakirjalikkus, sest kõige lähem asi lõkkele oli seal šašlõki grill, aga sellest hoolimata oli sinna kohale tulnud ikkagi terve Tartu elanikkond:
Selle rahvamassi meeli lahutas minu saabumishetkel
SHANON, keda mul viimase kuu jooksul juba teist korda
live'is näha õnnestus. Nickelbacki ajal lõikasid nende laulusõnad mind küll nagu teravad noad, sest tol hetkel oli mul tõepoolest
nii kuradi valus seista seal üksinda, mille järel võtsin vastu elumuutva otsuse hoopis laulukaare alla istuma minna. Seekord oli mul nende sõnumiga suhestuda aga mõnevõrra raskem, kuna energiat oli mul veel küllaga, mille kohe WC otsimisele kulutada otsustasin. Näiliselt tunde hiljem, pärast lõputute tupikute ja eikuhugi viitavate siltide vahel ekslemist, hakkas mu lootus seda leida tasamisi kustuma ja mõttes mõlkusid üksnes õuduslood Panama džunglis kadunuks jäänud tüdrukutest. Kui olin juba praktiliselt leppinud, et sama saatus ootab ka mind ja mu lähedased ei saa kunagi teada täit tõde mu tuvide poolt laiali kantud jäänuste taga, hakkas ühtäkki mängima John Williamsi kõige eepilisem muusika, sest olin kõigi raskuste kiuste oma sihtmärgini jõudnud. (John Williamsi muusika oli loomulikult väljamõeldis, tegelikult mängis endiselt Shanon). "20 000 sammu!" hüüdis tol hetkel üks mu läheduses viibinud tüdruk uhkelt oma sõbrannale.
Natukese aja pärast jõudis Lauluväljakule kohale ka mu täditütar, kes mingil veidral põhjusel mulle esimese asjana ka oma 20 000 käidud sammu ette luges. Järgmisena ütles ta: "Ma vaatan, et me oleme ühed vanimad siin" ja tähelepanelikumalt ülejäänud publikut silmitsedes sain kurbusega aru, et tal on õigus. Kõik need inimesed, keda ma varem lihtsalt lühikeseks olin pidanud, olid sellele lisaks ka umbes 12-aastased. Ühe natuke Steve Harrise moodi väljanägeva vanema meesterahva nägemine rahustas mind küll natuke, aga igaks juhuks ostsin endale siiski ka vilkuva käevõru. Öelge veel, et ma pole 12!
Kui Shanon oma viimased lood ette oli kandnud, millest absoluutselt igaühe täditütar mu lemmiklauluks tembeldas ja ise sealjuures oma tegevuse üle väga uhke tundus olevat, oligi lõpuks aeg... ee, Shanonil lavalt lahkuda ja DJ-l järgmine pooltund halva Eesti poppmuusikaga sisustada. Natuke hiljem jõudis viimaks kätte ka aeg
TERMINAATORIL ennast lavale vedada ja kuigi ma olen neid seda ka mitmeid kordi varem tegemas näinud, mõjus see ikka nagu esimene kord! Nali-nali ja täitsa halb teine sealjuures, aga "Nagu esimene kord" oli sellest hoolimata seekordse
set'i avalooks ja siinkohal tahaks mainida, et mind endiselt häirib, et see "Romeo ja Julia" muusikalis Romeo repertuaaris, kuigi sõnades on rida "
Justkui 17 ma taas", justkui Romeo
endiselt 17 poleks olnud. Lisaks häiris mind, et sellel ajal otsustas mingi nõme tüdruk mulle ette trügida ja nüüd mõtlete kindlasti, et küll ma olen alles õel inimene, et võhivõõraid tüdrukuid nõmedaks kutsun, aga mul on vettpidavaid asitõendeid ei just seda ta oli, sest: a) TA TRÜGIS MULLE ETTE b) ta oli sama pikk kui mina ja varjas seega suure osa mu vaateväljast c) pärast seda kulutas ta enamuse oma ajast ENDAST videode tegemisele - nahhui sa trügid, kui sa isegi lava ei filmi ja MA EI TAHA OLLA SINU SNAPCHATI LIIGE!
Meeldiva üllatusena oligi "
Isa ütles" kontserdi järgmine lugu ja sain enda mõtted vähemalt ka verbaalselt välja elada, kuigi kasu polnud sellest kahjuks midagi, sest
the nõme tüdruk otsustas rahumeeli mu vaatevälja edasi blokeerida. "Isa ütles" sobib aga hästi sissejuhatama ka järgmist olulisemat seika kontserdist, sest nähtavasti ütles Jaagup: "
Poeg, kas tead / Et ka sinust kord mees saama peab / Ära pead sa tulevikus toitma oma pere / töötad kehast higist välja oma viimse vere" ja pani siis oma 15-aastase poja
roadie'na tööle. Poja tutvustamiseks otsustas Jaagup valida aga hoopis "vanemate ja laste suhetest kõneleva" loo "Kui kuningas nutab", mis on väga tore valik, arvestades, et see sisaldab sõnu "
Sa küsid endalt kus on sinu poeg / Poeg nii julge ja tugev kui raud / Ta lamab verisena lahinguväljal / Ja lage taevas see ongi ta haud!". Põnev on ka see, et Jaagupi 15-aastase poja vanuseks oleksin ma ise umbes 7 pakkunud, mis avab võimaluse, et need suurema osa publikust moodustanud 12-aastased ka tegelikult siiski mõnevõrra vanemad olid. Sellest hoolimata lõbustas mind, kui Jaagup valis mikri publikusse suunamiseks laused nagu: "KOHVILAUAS NEELAN PEOGA ANTIDEPRESSANTE" ja "AMETID ON KÕIGIL MEIST" (jajah).
Hennot oli taaskord vahva jälgida, sest tema miimika ja žestikuleerimine ütlevad kohati rohkem kui Jaagupi tuhat sõna. Kui järele mõelda, pole ma Hennot vist üldse kunagi rääkimas kuulnud, mis ainult kinnitab mu teooriat, et vaikimine
mõjub lahedalt. Kui Jaagupi lavaline energia on peaaegu võrreldav Bruce Dickinsoni omaga, sest ringi tõmbleb ta küll umbes sama palju, siis on mõned tema maneerid paraku ka Chad Kroegeriga kahetsusväärselt sarnased. Nende hulgas näiteks laval alkoholi pruukimine ja sellised aeg-ajalt õhku visatud laused nagu "Oii, küll siin on alles palju ilusaid silmi!", mis häirib mind väga, kuna a) enamus nendest ilusatest silmadest kuuluvad 12-aastastele b) ma tean, et olen koos Steve Harrise teisikuga ilmselt ainus inimene, kellele see lause suunatud EI olnud, sest tugeva valgustundlikkuse tõttu on mu silmades peaaegu kogu aeg paar veresoont lõhkenud ja seega on nende kirjeldamiseks sobilikud sõnad "ilged", "hirmsad" ja "voldemortjad", aga kohe kindlasti mitte "ilusad". Õnneks suunas Jaagup mõned komplimendid siiski ka vaimsemate väärtuste suunas, näiteks: "Tartus on kõige intelligentsem publik!", mille peale koos minuga ka kogu see purjus 12-aastaste mass heakskiitvalt hõiskas. Mis joomisesse puutub, siis ei ütleks, et Jaagup oma trimpamisega küll väga purju oleks jäänud, aga kontserdi lõpuosas esitusele tulnud "Carmeni" "
la-la-la-la-lallalaa" osad kõlasid juba täitsa pehme keelega alkohooliku lalina moodi. Kuigi "Carmenil" baseerub üks mu 3. klassis kirjutatud ja lavastatud muusikali lugu, mis jutustab mu vanaemast ("lehma lüpsab ta kell viis - ja mis siis!"), siis üldiselt ma seda laulu eriti ei armasta ja tõsiselt ootan, et mõned uued hitid selle lõpuks kavast välja sööks (
long shot, selleks peaks keegi need ka kirjutama). Üheks potentsiaalseks söödikuks on tolle päeva põhiteemaga hästi haakunud "13 sammu", aga kuna Terminaator suhtub uute lugude kirjutamisesse nähtavasti sama laisalt kui kõndimisse (millel pole laulu sisuga küll erilist seost, aga kuskilt pean ma ju oma
pun'id välja venitama), siis kiiret järelkasvu ilmselt oodata ei ole. Iseenesest muidugi meeldiv, et Jaagup nüüd juba selliseid vanamehelikke "elu hakkab läbi saama" laule kirjutab. Suudan suhestuda!
TL;DR:
I'm too old for these hits