Viimane kontsert, millel käisid

Uued albumid, popimad bändid ja kõik taoline muusika kohta siia foorumisse.

Moderaator: Meeskond

Re: Eelviimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 07. Juuni 2016, 23:17

Kickflick kirjutas:
Rasmus kirjutas:Võiksid vähemasti üritada jätta muljet, nagu oleksid mu postitust lugenud, värdjas!


Sorri, ma ei loe enamasti läbi postitusi, kelle autoriteks on Smilersi ja Terminaatori fännid. Lugesin igatahes nüüd läbi. Queen, eesotsas Freddie Mercuryga on olnud juba lapsepõlvest saati mu vaieldamatu lemmikartist, nii et kust otsast ma homofoob olen, Värdjas!

Kui mõni kaheldava muusikamaitsega inimene, olgu selleks siis IlseV või Garli, minu "vaieldamatu lemmikartisti" esinemist kommenteeriks, loeksin selle asjatundmatu arvamuse küll kohe läbi, nii et kes meist siin tegelikult värdjas on, värdjas?
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 4501
Liitunud: 08. Märts 2012, 14:26
Asukoht: Winterfell

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Kickflick » 08. Juuni 2016, 09:44

Ei lugenud, sest Adam Lambertist on mul suva. Värdjas on see, kes teisele ütleb, et on värdjas. Rohkem ma seda netikaklust pidada ei viitsi.
Kasutaja avatar
Kickflick
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 3611
Liitunud: 29. Juuli 2009, 18:53
Asukoht: Tallinn

Re: Eelviimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas lostinthemist » 08. Juuni 2016, 22:27

Rasmus kirjutas:Võiksid vähemasti üritada jätta muljet, nagu oleksid mu postitust lugenud, värdjas!

Kickflick kirjutas:nii et kust otsast ma homofoob olen, Värdjas!

Rasmus kirjutas:nii et kes meist siin tegelikult värdjas on, värdjas?

Kickflick kirjutas:Värdjas on see, kes teisele ütleb, et on värdjas.

Mina küll tean tänu Game of Thronesile, et värdjate puhul on tegemist inimestega, kes on sündinud väljaspool abielu. Normaalsed värdjad olete siis. :irw:
Minu elust ja enesest
Lõuna-Korea filmiblogi
Eelnevalt AvP_75, nüüd kasutajanimega lostinthemist.
Kasutaja avatar
lostinthemist
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 2150
Liitunud: 02. Veebruar 2006, 00:43
Asukoht: Lõuna-Korea

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Soprano » 08. Juuni 2016, 22:37

Kasutaja avatar
Soprano
Aasta foorumlane 2016
Aasta foorumlane 2016
 
Postitusi: 8410
Liitunud: 06. Jaanuar 2007, 04:24

Re: Eelviimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Kickflick » 08. Juuni 2016, 23:52

lostinthemist kirjutas:
Rasmus kirjutas:Võiksid vähemasti üritada jätta muljet, nagu oleksid mu postitust lugenud, värdjas!

Kickflick kirjutas:nii et kust otsast ma homofoob olen, Värdjas!

Rasmus kirjutas:nii et kes meist siin tegelikult värdjas on, värdjas?

Kickflick kirjutas:Värdjas on see, kes teisele ütleb, et on värdjas.

Mina küll tean tänu Game of Thronesile, et värdjate puhul on tegemist inimestega, kes on sündinud väljaspool abielu. Normaalsed värdjad olete siis. :irw:


Mina tean jällegi, et "värdjateks" kutsuti ENSV ajal beebisid, kes olid sündinud kas kolme käe või kahe peaga. :)) Äkki me Rasmusega polegi värdjad?
Kasutaja avatar
Kickflick
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 3611
Liitunud: 29. Juuli 2009, 18:53
Asukoht: Tallinn

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas CM-Girl » 11. Juuni 2016, 11:25

Queen + Adam Lambert

Siiamaani raske uskuda, et õnnestus oma silmaga näha kahte legendi - Brianit ja Rogerit. Nende esitused olid kõige meeldejäävamad. Eriti Briani esitus..niii ilus ("Love of My Life"). Adami hääl on tõesti suurepärane. Ekraanilt oli äge ta erinevaid näoilmeid jälgida. On üks ja ainus Freddie kuid Adam sai hästi hakkama. Uurisin enne kontserti mis lugusid nad esitada võivad ja kuulasin neid. Ise enne seda teadsin ainult neid kõige põhilisemaid lugusid, aga nüüd leidsin endale mitu uut lemmikut Queeni repertuaarist. Kahju, et "The Show Must Go On" esitusele ei tulnud, aga seda oligi arvata kuna nad olid seda esitanud ainult 2 esimesel kontserdil. Samas "I Want It All" kõlas ära. Niii hea lugu. Üllataval kombel sai mu üheks lemmikumaiks esituseks "Under Pressure" mis kodus kuulates nii väga isegi ei meeldinud, aga laivis hoopis teine asi. Eks kõik lood mõjusid laivis ikka võimsamalt. Nüüd kuulan neid lugusid hoopis teistmoodi tundega. Uuteks suurteks lemmikuteks on "Don't Stop Me Now" ja "Love of My Life" (see algus...Queeni lugudest kui tõsta midagi just esile, mingit lemmikut, siis just see koht kus I korda kõlab "Love of My Life" repliik..ei oska sõnades kirjeldada). "We Are The Champions'i" ajal olid meeleolud eriti ülevad, oli mõnus täiest kõrist kaasa laulda. :)

Brian May on totaalne sweetheart. Tema pildid Tallinnast ja teletornist ning muidugi see teletorni särk. (Y) Eesti keel tuli ka kenasti välja. :)
Kasutaja avatar
CM-Girl
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 4747
Liitunud: 16. Juuli 2009, 21:48
Asukoht: Paide

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 14. Juuni 2016, 23:46

Mäletate seda postitust? Ei, sest keegi ei loe mu postitusi. Pole hullu, sest siin on järjekordne postitus, millest peale minu ainult Jaz hoolib! Bändiks Marky Ramone's Blitzkrieg, kohaks Tapper, aeg: paar tundi tagasi.

Ootused olid ausalt öeldes suhteliselt madalad: tribüütbänd, tundmatud mehed (v.a Marky, loomulikult), olematu promo, publikut ei julgenud ka eriti palju loota. Lisaks suutis Rock Cafe paar päeva enne kontserti pankrotti minna, nii et üritus tõsteti väiksemasse klubisse ümber, ja soojendusbänd Vanemõde, mille nägemist ma huviga ootasin, jättis lihtsalt esinemise ära. Olgu siis taustainfoks mainitud, et Vanemõde on legendaarne Eesti punk-ansambel, mis sai esialgu tuntuks selle järgi, et nende koosseis praktiliselt igal kontserdil täiesti erinev oli: mikrofoni tagant käisid muuhulgas läbi Hendrik Sal-Saller ja Artur Talvik. Bändi aktiivsemad tegevusaastad jäid 80ndate lõppu, nii et praegusel ajal on neid lavalaudadel näha tõeline haruldus. Võib öelda, et see viimane väide sai tänase õhtuga tõestatud küll.

Kuid praeguse emotsiooni najal on raske väita, et kontsert ilma Vanemõeta liiga lühike või poolik oleks olnud — Marky Ramone's Blitzkrieg lammutas vähemasti kahe bändi eest. Mehed veetsid laval napilt 75 minutit, aga arvestades tempot, millega nad 33-loolisest setlistist läbi tormasid, poleks rohkemat tarvis olnudki. Muusikalisel poolel ma pikemalt ei peatuks: kes kunagi Ramonesi kuulanud, teab täpselt, kuidas nad kõlavad ja mida teevad, ning Marky kokku pandud bänd mängib neid lugusid ilmselt nii originaalilähedaselt kui üldse võimalik. Hitte on neil küll tohutus koguses ning refräänide kaasalaulmisega tuli ka keskmisest rohkem alkoholi tarbinud eestlane kenasti toime (sedapuhku ei pea ma silmas iseennast). Publikut oli oodatult vähe, aga mind see isiklikult ei häirinud, kuna olin esimeses reas ega pannud tagapool toimuvat üldiselt isegi tähele — vinge elamuse sain igatahes kätte. Kusjuures mu kõrval oli üks blondi peaga kutt, kes juba enne kontserdi algust sügavas narkojoobes tundus olevat, nii et eeldasin, et ta kukub pärast paari esimest lugu ära, kuid tüüp hüples visalt lõpuni välja ja pakkus mulle vahepeal kaks korda vettki (vähemalt eeldasin, et see on vesi — proovima ma muidugi ei kippunud). Tore "eelarvamused ei osutu alati tõeseks" moment, sest tegelikult hoolis ta bändi muusikast ilmselt rohkemgi kui mina.

Nii et hetkeseisuga paigutaks äsja lõppenud kontserdi oma elu paremate sekka. Mingi AC/DC või The Offspring see loomulikult polnud, ikkagi tribüütbänd ja Tapper, aga vägagi vahetu ja siiras elamus sellegipoolest. Kui laulja paneb sulle mikrofoni suu ette ja laseb laulusõnu kaasa karjuda, surub vähemalt kolmel korral kätt, vaatab otse silma ja naeratab või näitab "I Don't Wanna Walk Around With You" ajal näpuga sinu poole, siis see on ilmselgelt pisut teistsugust sorti tunne kui see, mida mõni staadionibänd pakkuda võib. Mitte et see võrdlus tegelikult eriti aus oleks, kuna vaevalt näiteks keegi Queeni liikmetest üldse ellu jääks, kui nad nõnda kontrollimatusse keskkonda paisata, kuid kõrvutada võib ju ikkagi, ja puhtalt emotsionaalse seotuse põhjal võrdlusi tehes on erinevus tohutu. Mul tulevad ülivõrded kergelt, aga selliste elamuste puhul on need ka täiesti teenitud, kuna see side, mis nõnda väikese lava peal bändi ja publiku vahel tekib, on lihtsalt sõnulseletamatu. Eile arvasin ma midagi muud, aga praegu, pärast sellist kontserti, võin ma küll öelda, et I believe in miracles.

Kui hoolite, lugege pikemalt Postimehest. Või vähemasti klikkige.
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 4501
Liitunud: 08. Märts 2012, 14:26
Asukoht: Winterfell

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 24. Juuni 2016, 01:16

Gotta love proge-Metsatöll. Ikka väga ballsy on tulla sadade purjus jaanipäevaliste ette ning siis tuntud ja turvalise materjali asemel "Metsaviha 2" ja "Merepojad" stiilis kraami mängida. Ma ei ole kindel, mida ülejäänud publik arvas, aga mina olin igatahes sillas. Lõpuks tuli muidugi "Oma laulu ei leia ma üles" ka ära, nii et vaevalt teistelgi nurisemiseks põhjust on.

Elamus oli seekord mõnevõrra tagasihoidlikum, kuna paari päeva tagune juuksurikülastus piiras tugevalt mu headbangimisväljavaateid, kuid kolm aastat järjest jaaniõhtu Metsatöllu seltsis veeta paistab mulle traditsioonina täitsa passivat, ja kui vähegi võimalust on, jätkan seda ka edaspidi. Ühtlasi kohtasin lostinthemisti, nii et päeva võib kindlalt kordaläinuks lugeda.

Seekordne saak:
Pilt Pilt

Rasmus kirjutas:Setlist jätab veidi soovida, aga niikaua kui "Kivine maa" sees on, ei näe otseselt vingumiseks põhjust.
Aamen sellele, endiselt fantastiline live-lugu. Tänavune setlist (kes pildilt uurida ei viitsi).

Also, Erkki Sarapuu on ikka paras tainas, kui Metsatöllu ootavale publikule mingit suvalist diskot ja mustasilmseid herneid laseb. Ja see rahulolev naeratus, mis ta näole ilmus, kui Rammsteini "Du hasti" (mis on vist nagu kõige mainstreamim metal-lugu üldse) mängima pani, oli lihtsalt priceless.
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 4501
Liitunud: 08. Märts 2012, 14:26
Asukoht: Winterfell

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas JazZ- » 26. Juuni 2016, 02:02

Kuidas kirjeldada seda tunnet, kui su kõigi aegade lemmikansambel kõigi aegade lemmikfilmi soundtrack'i saatel lavale astub? Mina seda kahjuks teha ei oska, kuna Pink Floydi live'is näha pole mul veel kordagi õnnestunud ja lisaks on küllaltki ebausutav, et nad mõne oma etteastetest kuidagi "Stand by Me"-ga sidunud oleks. Kui rääkida aga bändidest, keda ma oma kõigi aegade lemmikuks nimetada ei julge, sest selle tagajärg mu reputatsioonile võiks olla veel katastroofilisema mõjuga kui crocside kandmine, tuleks esimesena juttu teha Terminaatorist. Kuna 23. juunil toimunud Pühajärve jaanitulel astusid nad aga alles kolmandana üles ja erinevalt "Losti" stsenaristidest mul segipaisatud kronoloogiaga lugude jutustamisega eriti kogemusi pole, olen sunnitud alustama hoopis Smilersist. Enne seda tuleks aga mainida, et olin terve kontserdile eelnenud päeva kohutavalt sandis tujus olnud. Ma pole kindel, kas selles oli süüdi tädipoeg, kes "Now You See Me 2" nägemisest inspireerituna kaks päeva järjest kaarte mööda maja ringi loopinud oli, mis oli peaaegu ärritavam kui see Skrillexi ja 50 Centi sümbioos, mis kogu selle aja ta toa kõlaritest täisvõimsusel kostnud oli, või hoopis palav ilm, mida tolereerin üldiselt umbes sama palju kui EKRE Süüria pagulasi. Kui enne Pühajärvele jõudmist polnud mind veel siiski täielik lootusetustunne tabanud, siis piisas 10 minutist, et mu elu Lemony Snicketile päris korralikuks inspiratsiooniallikaks kujuneks. Nimelt pole ma Smilersist kunagi eriti palju arvanud - minu jaoks on nad alati Terminaatori kurja kaksikvenna staatuses olnud - mõlema muusikaga väga pealiskaudselt kokku puutunud inimesed võivad neid ju sarnaseks pidada, aga lähedasemad tuttavad peaksid kursis olema, et Sal-Saller on jubeda häälega deemon (või soomlane? vahet ei ole). Kergest Smilersi vimmast hoolimata on "Ainult unustamiseks" mulle aga alati väga meeldinud - pean seda isegi arvestatavast hulgast Terminaatori lugudest paremaks. Niisiis võite ette kujutada, mis tunded mind valdasid, kui väravate taga järjekorras sissesaamist ootasin ja ühtäkki kaugusest selle loo esimesi akorde kuulsin. Kui hätta jääte, võin vihjeks öelda, et need olid suhteliselt sarnased Filmiveebi emotsioonidele pärast "King's Speechi" võidukäiku Oscaritel:

Spoiler :
[06:02] <+hau> BLASPHEMY
[06:02] <+rezpekt> tuar
[06:03] <+Level_> TÜRAAAAAAAAAAAAAAAAA
[06:03] <@Garli> minge persse
[06:03] <+Spellbound> the fucking fuck
[06:03] <+hau> its wrong
[06:03] <+uLtImAtEcRiTiC> mida vittu
[06:03] <+hau> ITS WROOAAAAAAANG
[06:03] <+uLtImAtEcRiTiC> EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII
[06:03] <+Level_> fdkfsjfisjdfisdjgisägisägsioäghsäghsdqagfäsegfshg!
[06:03] <+Spellbound> jobud
[06:03] <+uLtImAtEcRiTiC> kõige hullem variant
[06:36] <+Spellbound> faaakkkkkkk
[06:36] <+breakout> tra
[06:36] <+uLtImAtEcRiTiC> persse, mõttetu üritus jälle
[06:36] <+hau> standard
[06:36] <+Spellbound> nii faking ootuspärane
[06:36] <+Level_> hakkan nutma


Lava lähedusse õnnestuski mul jõuda umbes selleks ajaks, kui Sal-Salleri suust veel viimast korda "Seda kõike ainult, ainult unustamiseks" kõlas. Kuigi suurest kurvastusest ma järgnevatele lugudele eriti kaasa elada ei suutnud, juhtus järgneva pooleteise tunni jooksul siiski midagi kummalist. Ma ei räägi siinkohal nendest tüüpidest, kes mu kõrval Gangnam Style'i laadset tantsu tantsisid ega ka mitte mu läheduses seisnud noormehest, kes "Jalgpall on parem kui sex" ajal "ma ei nõustu" pomises ega tegelikult mitte kellestki ülejäänud jaanituleliste seast, kellest suur osa paistis olevat peole tulnud otse "Päevad, mis ajasid segadusse" võtteplatsilt. Kui te mu sõnades mingil põhjusel kahtlema peaksite, siis peaks mu väidet kinnitama fakt, et sõnu "Petsi romu BMW, taeva abiga, viib meid jälle Pühajärvele" laulis sealne seltskond kaasa hingestatumalt kui Ladina-Ameerika riikite koondised jalka MM'il oma hümni. "Kummalise juhtumi" all pidasin silmas aga hoopis seda, et Smilersi etteaste lõpuks olin juba peaaegu täielikult veendunud, et Sal-Sallerile võiks anda Sepo Seemani nimelise sümpaatse inimese preemia. Hetkel ei mäleta ma ta jutust (ega lauludest) küll ühtegi sõna, aga ta nägi piisavalt lahe välja, et vokaalsele osale nagunii teisejärguline roll langeks. Avaloo valikut pole ma talle siiski veel täielikult andestanud.

Ott Leplandil pole mu südames kunagi kõrgeid leeke tekitada õnnestunud, aga kuna ma ta lugusid varem kunagi nii suures koguses järjest kuulama pole pidanud, ei olnud mul "Superstaari" 3. hooaja võitja suhtes ka otseselt negatiivseid tundeid. Nüüdseks olen aga veendunud, et "Ott ja valged jänesed" on tema repertuaarist kõige tugevama lüürikaga kogumik, kuna juba ainuüksi lause "üheskoos on olla hea" salmi sõnades kasutamine on suhteliselt kriminaalne tegevus (ja ma eri räägi isegi selles esinevatest faktivigadest), selle sõnumi ümber terve laulu ehitamine on aga juba lihtsalt hea muusika mõrv. Publik polnud küll päris nii tuim kui Queenil, aga Oti pidevad üleskutsed refrääne "kõik koos!" laulda polnud just kuigi edukad. Tunneksin talle rohkem kaasa, aga see on täiesti ta enda süü, et ta paremat muusikat ei tee. Kui Ott oma esinemise lõpetas, hüüdis keegi esireast "korrata!", mille peale minu taga istunud mees pahaselt torises: "Mis korrata? Pange juba Termikas peale, putsi!"

Umbes pool tundi hiljem tolle kiilaspea soov täituski ja kõlaritest hakkas kostma tuttav "tu tu tu tu tuh" (teate küll, eksju?), mille mõjul üle minu lõpuks meeldiv rahulolutunne voolas. Mu kõrval seisnud täditütrel läks mõnevõrra kehvemini, kuna üle tema voolas samal ajal hoopis ühe meie läheduses kakerdanud sügavas (narko)joobes jörsi džinn. Kuna see tohman ei tundunud oma tegu karvavõrdki kahetsevat, otsustasin, et vägivald on alati lahendus ja kütsin talle täiega molli (või mida iganes need inimesed Defexeri universumis teevad). Kahjuks ei käitunud džinnimees seejärel sugugi nagu Draco Malfoy "Harry Potteri" 3. osas pärast seda kui Hermione oli tema suhtes analoogset taktikat rakendanud - vähemalt ma ei mäleta, et Malfoy obaduse järel näpu suule oleks surunud ja "Shhh!" sosistanud nagu minu ohver tegi. Aga olgu, nüüd Terminaatori juurde tagasi, keda ma muideks live'is üle 10 aasta näinud polnud. Lisaks polnud ma kunagi ühelgi kontserdil esireas viibinud, nii et minu jaoks igatepidi märkimisväärne sündmus. Kui "Ainult sina võid mu maailma muuta" kasutamine "Päevad, mis ajasid segadusse" heliribal õigustatus võis mõne aja eest veel kaheldava väärtusega tunduda, siis pärast seda kontserti oleks selle arvel etteheidete tegemine küllalt ebaõiglane. Nimelt näis Pühajärve (põhiliselt ossidest koosneva) publiku jaoks Terminaator tähendavat vähemalt sama palju kui mulle - terve lavaesine piirkond oli inimestega tihedalt täidetud (mida ei saanud öelda ei Smilersi ega Oti kohta), kellest (kuulmise põhjal) enamus laulsid täiest kõrist ka salmiosasid kaasa. Õnneks jutustas Jaagup pea iga laulu järel midagi (või kirjutas jalgpallidele autogramme), mis oli tore, kuna mu häälepaelad oli juba pärast teist lugu üsna väsinud. Setlist oli vist mõnevõrra ebatavaline, kuna erinevalt Rasmuse peost "Muinasjutu metsa" ettekandele ei tulnud, mida mu täditütre sõnul kunagi varem juhtunud polnud. Selles osas ta muidugi eksis, sest lugesin just terve Terminaatori fännklubi teema uuesti läbi ja tean, et CM-Girl on ilma "Muinasjutu metsata" kontserdi samuti läbi elanud (ja mitte ainult Oti oma!). See-eest tuli aga ära peaaegu täispikk versioon "Ingli puudutusest", mida küll üldiselt võib lugeda üheks (Terminaatori) ilusamatest lugudest, aga ma pole kindel, kas keskkond selle esitamiseks just kõige sobivam oli. Lisaks tavapärasele repertuaarile oli Jaagup varasemalt andnud lubaduse Pühajärvel Terminaatori uut lugu mängida, see osutus kahjuks aga alatuks valeks. Üldjoontes mul siiski Termika esinemise suhtes etteheiteid pole ja vahelduseks oli päris tore õigeid sõnu teada - minu elus just mitte kuigi sageli esinev nähtus.
Kasutaja avatar
JazZ-
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 2920
Liitunud: 19. Aprill 2009, 18:19
Asukoht: Tallinn

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Forzelius » 06. Juuli 2016, 17:49

Black Sabbath

Suht fantastiline, Ozzy oli vanuse kohta väga heas vormis, kargas ja tõmbles ringi nii mis kole. Mis kõige tähtsam - tõmbas rahva väga hästi kaasa. Võib-olla oli asi selles, et ma olin seekord suht lava ees, kus viimased paar kontserti polnud, aga nii palju pole ammu ringi hüpanud. Setlist oli ka väga rahuldust pakkuv. Kontserti tõmbenumbritest võib välja tuua veel asendustrummari soolo enne Iron Mani.
PiltPiltPilt
Kasutaja avatar
Forzelius
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 13059
Liitunud: 22. Mai 2005, 20:22

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 06. Juuli 2016, 18:21

Jõudsin ka just lõunamaareisilt tagasi. Riia oli puupüsti eestlasi täis: heaks demonstratsiooniks oli õhtu pärast kontserti, mil perega vanalinnas ühte restorani istusime, kus nii vasakul kui ka paremal lauas eestlaste seltskonnad olid; lisaks seisis restorani ukse juures kolmaski grupp eestlasi, kes kohe meie saabudes teatasid, et see on praktiliselt viimane koht Riias, mis teisipäeva õhtul pärast keskööd sooja sööki pakub. Istusime maha ja üsna kohe pärast seda jalutas restoranist mööda mu isa lapsepõlvesõber koos oma isaga. Mõne hetke möödudes jõudis sama restorani ukse taha Forzelius oma seltskonnaga ning uuris menüüd, aga pöördus siiski pärast mõnd minutit tuldud suunas tagasi. Veel paar minutit hiljem jooksis täiskiirusel mööda mu klassivend, kes millegipärast samuti sealt restoranist mõneks hetkeks läbi käis. Lisaks sattus samale tänavanurgale Muusik Seifi bassimees (ja ka Rival Sonsi kitarrist, aga tema pole eestlane, nii et ei vääri mainimist).

Kontserdil oli tegelikult enamvähem sama lugu: lätlasi ma õigupoolest tähele ei pannudki. Areenile sisenesin kõrvuti noorema (ja parema) Priimäega, särgisabas silmasin Eplikku, fännitsoonis seisin Forzeliusest umbes kahe meetri jagu tagapool, Kristjan Kannukest nägin päeva jooksul vabsjee 10 korda (esimest korda juba Läti piiri peal), ees ja taga kõneldi samuti eesti keelt. Eelnev teave, et Riia kontserdile sõidab üle 2000 eestlase (mis on välismaal peetava siseruumikontserdi kohta rekord), võis isegi understatement olla.

Kontserdi kohta mul tegelt väga midagi öelda polegi, lihtsalt palju eestlasi oli. Ja madal lava.
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 4501
Liitunud: 08. Märts 2012, 14:26
Asukoht: Winterfell

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Forzelius » 06. Juuli 2016, 19:17

Rasmus kirjutas:Kontserdil oli tegelikult enamvähem sama lugu: lätlasi ma õigupoolest tähele ei pannudki. Areenile sisenesin kõrvuti noorema (ja parema) Priimäega, särgisabas silmasin Eplikku, fännitsoonis seisin Forzeliusest umbes kahe meetri jagu tagapool, Kristjan Kannukest nägin päeva jooksul vabsjee 10 korda (esimest korda juba Läti piiri peal), ees ja taga kõneldi samuti eesti keelt.


Volk oli ka, sõbrad küsisid autogrammi (edukalt).
PiltPiltPilt
Kasutaja avatar
Forzelius
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 13059
Liitunud: 22. Mai 2005, 20:22

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Forzelius » 18. Juuli 2016, 03:00

Iggy Pop, raisk. Last of a dying breed tänapäeva mälupulga-põlvkonna keskel. Sellises kuues neid ei tehta enam.
Negatiivne kogu kahe päeva jooksul - Positivus peaks silmad peast häbenema absurdselt kehva heli pärast. Bass peksis nii üle, et ülejäänud viisikäike 85% laulude juures ei kuulnud. Vahetasin ka 3-4 korda asendit mitme konsaga ning isegi nn parima koha juures, ehk siis helipuldi ees, oli seis ikka lootusetu. Fucking häbi. Mõned artistid, keda väga ootasin, nt AIR, selgelt kannatasid selle all.
PiltPiltPilt
Kasutaja avatar
Forzelius
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 13059
Liitunud: 22. Mai 2005, 20:22

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 27. Juuli 2016, 14:49

Teen lühidalt.

15. juuli

DragonForce. Täiega lõbus meeleolu, lahedad kitarristid ja nendevaheline dünaamika, muusika samuti toredalt heatujuline. Plaadilt siiski pigem ei kuulaks.

Tyketto. Mõnusalt pehme, think Bon Jovi ja Skid Row. Laval midagi huvitavat ei tehtud, aga muusikaliselt vägagi sümpaatne, eriti kui ümberringi märksa rajumad metal-bändid.

Heaven Shall Burn. Kodus kuulamiseks liiga agressiivne - eelistan muusikat, kus talent on esiplaanil -, aga kontserdil täitsa töötas ning moshimise järgi paistis ka teistele meeldivat.

Mägo de Oz. Päris põnev show. Kahju, et ma Hispaania keelt ei mõista, muidu võiksin isegi kuulata.

Michael Schenker. Oleks võinud ainult UFO ja Scorpionsi hitte teha ning oleksin üritust oluliselt rohkem nautinud. Soolokraam jäi igavaks. Schenker ise on sümpaatne (pakub oma vennale konkurentsi), laulja pigem kesine.

Blind Guardian. Suurepärane fännibaas, mõned väga head laulud. Kahjuks olin lavast liiga kaugel, et täielikult nautida.

King Diamond. Tolle päeva vingeim artist, armastan Kingi vokaali. Pole oma häält kunagi kontserdil nii hullusti ära karjunudki - sattusin mingi hispaanlanna kõrvale, kes kõiki Kingi kõrgemaid noote (päris edukalt) matkida üritas, ning proovisin ise sama teha. Toime tulin minagi, aga järgmisel päeval tundus siiski, nagu oleksin häälepaelad või kõri reaalselt puruks karjunud. King on laval endiselt vinge, korralik show.

16. juuli

Unisonic. Nüüd võib vast öelda, et Helloween on ametlikult nähtud (tervitused Joltile). Kui möödunud aastal tõdesin, et ansamblil, mis hetkel Helloweeni nime all esineb, pole minu kunagise lemmikbändiga suurt midagi ühist, siis Unisonic on sellele maailma vallutanud saksa power metal bändile märksa lähemal, kuna kohal on nii Kai Hansen, kitarrist, kes praktiliselt kõik Helloweeni hitid kirjutas, kui ka Michael Kiske, laulja, kes praktiliselt kõik Helloweeni hitid linti laulis. Kusjuures viimane nimetatu on oma kõrget vokaali vägagi edukalt säilitada suutnud, nii et "March of Time" kõlas endiselt nagu 1988. aastal. Kuulda, kuidas Kiske ajab segi laulusõnad, mille igat silpi sa ise une pealt tead, on paras õnnistus. Uus materjal klassikaga võistelda ei suuda (vähemalt publiku üldist reaktsiooni hinnates), aga hea on see ikkagi. Lisada juurde veel Kiske ja Hanseni omavaheline lavaline keemia ning n-ö ametlik Helloween on ammugi seljataha jäetud. Elamust varjutas vaid tõsiasi, et jäin Kiske ja Hanseni autogrammidest ilma - telk pandi kinni mõni minut enne seda, kui järjekord minuni jõudnud oleks.

Iron Maiden. Hands down festivali parim bänd. Täiesti perfektne show, imeline heli, Dickinsoni vokaal ja füüsiline vorm on fantastiline - vähk pole õnneks midagi ära võtnud. Nende publiku participationiga "oo-oo-oo" kohtade ajal oli ikka propa kananahk ihul (ning üritus toimus Hispaanias, nii et siin ei tasu küll temperatuuri süüdistada). Olin lavast ilmselt kaugemal kui ulti Queeni ajal, aga ei tundnud absoluutselt, nagu elamus sellevõrra nigelam oleks olnud, ning see ütleb bändi ja kontserdi kohta üpris palju - selliselt kauguselt nii vahetut elamust pakkuda suudavad tõepoolest ainult parimad. "We've got everybody here tonight, the whole world's together. Tonight there's no race, no color, no religion, no gender... We're all blood brothers!"

Doro. Lahe naine, kuigi ma pole päris kindel, miks ta laval pärast kõiki neid aastaid ikkagi nii naiivse mulje jätab. Ta muusika mulle täitsa sobib, ehkki olin pisut pettunud, et "Breaking the Law" tegemata jäi. Sain trummipulga kätte!

17. juuli

Anthrax. Õnneks üldse mitte nii raju, kui thrash metal olema peaks. Täitsa tore.

Thin Lizzy. Noh, Thin fucking Lizzy, mis ma ikka öelda oskan? Kõik lood sünnist saati tuttavad, isegi kui mehed laval enam eriti tegelikku Thin Lizzyt ei meenuta. Scott Travist (Judas Priesti trummar) oli samuti tore näha - oleksin isegi peaaegu ta trummipulga kätte saanud. Emotsionaalselt jäi minu jaoks umbes kuskile samale tasandile kui Queen.

Whitesnake. Coverdale on vanaks jäänud, imo, "Still of the Nighti" kõrgemad noodid jäid täiesti püüdmatuks. Lavast olin kaugel ja erilist elamust ei saanud, aga vähemalt on Whitesnake nähtud. Pole isegi kindel, kas 70-minutilisse etteastesse mingi 3-4 soolot paigutada on julge käik või lihtsalt rumalus.

Twisted Sister. Konkurentsitult kolmanda festivalipäeva parim bänd. Olin enne kontserti millegipärast arvamusel, et kuna olen Sniderit juba kaks korda laval näinud, võib kolmas kord üleliigsena tunduda, aga ikka oli pööraselt lahe. Snideri terrorismivastane kõne oli täiesti fantastiline ja võtsin tema vaated kohe omaks - "there are people out there who want to stop us from having fun... fuck you, assholes, we're not gonna take it!" Maailma lahedaim frontman on ta endiselt - kes muu võiks peatada laulu, et enda peale valgustust nõuda? :D Ühegi teise bändi ajal nii rajult hüpata küll ei saanud.

Slayer. Tulin ära.

21. juuli

David Gilmour. Floydi puhul olen olnud alati #TeamGilmour ja seda meest oma silmaga näha oli lihtsalt täiesti uskumatu. Käisin 20. juulil (ehk siis päev varem) amfiteatri ukse taga Gilmouri esimest kontserti kuulamas ja hakkasin juba esimese loo ajal täiesti fucking nutma, nii et võite neid emotsioone selle skaala järgi vabalt ette kujutada. Arvustasin Postimehes.
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 4501
Liitunud: 08. Märts 2012, 14:26
Asukoht: Winterfell

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 28. Juuli 2016, 23:52

"Ja ärge pärast kontserti siia Pokemone püüdma jääge, sest me püüdsime juba enne kõik kinni," ütles üks C-Jami tšellomeestest meeleoluka kontserdi lõpetuseks. Oleksin ma varem teadnud, et Gunnar Grapsile pühendatud üritusel, kus C-Jam ja Kristjan Kannukene musitseerivad, Judas Priesti ja Accepti kuulda saab, oleksin ma..... eee... õõ.... sellele üritusele ikkagi läinud? Tuleb tunnistada, et ei olnud eelnevat lauset seda kirjutama hakates veel lõpuni mõelnud, aga õnneks võib sama öelda ka käesoleva kohta! Igatahes Kristjan Kannukene on tõenäoliselt Eesti andekaim noor rokkmuusik ja ma tahan kiiremas korras kuulda, kuidas ta "Highway Star'i" laulab. Mõned maneerid on ikka väga gillanlikud - ja Ian Gillani näol on tegemist ühe rokkmuusika ajaloo võimekama vokalistiga, nii et see pole sugugi kerge võrdlus. Aga tõsiselt - minna kuulama Gunnar Grapsi loomingut ja lõpetada hoopis saksa klassikalise metaliga on täiega tore. Eriti kui seda niivõrd ägedas vormis esitatakse. Grapsilt oleks võinud siiski natuke rohkem kui 6 lugu teha, U2 ja AC/DC olid selles kontekstis suhteliselt ebavajalikud.
tl;dr: KANNUKENE ON IMELINE!
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 4501
Liitunud: 08. Märts 2012, 14:26
Asukoht: Winterfell

EelmineJärgmine

Mine Muusika

  • Statistika
  • Kes on foorumil

    Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline

cron