Soprano, The Dead Weather juba ootab järjekorras. Enne tutvun põhjalikult The White Stripes`i loominguga. Kuulasin "Icky Thump`i" lausa mitu korda läbi. Stilistika varieeruvuse poolest väga lummav. Ausalt, enne tänast polnud White`i loomingule isegi põgusat pilku heitnud. Kuulnud oli temast nii või naa

Võtangi nüüd Stripes`i muusika algusest lõpuni läbi. Väärt kraam
Mis puutub Muse`i, siis "The Resistance" ja "Black Holes and Revelations" muutuvad tervikuna kiiresti tüütuks(korduvad elemendid hajutavad piirid inidividuaalsete palade vahel), aga nii algus kui ka lõpp kipuvad kõige huvitavamalt kõlama. Nagu mõne filmi puhulgi, kus keskne pinge lahtub liiga kiiresti või on kergelt läbi nähtav. Mõistlik oleks bändi progressi hüvangu nimel hoopis tõesti päris algusest alustada, et näha, mis küljed on edasi arenenud ja mis mitte.
Hetkel:
Muse - Supermassive Black Hole.
Nagu öeldud sai, siis albumi esimesed lood on tõesti väga tugevad.