Sinu parim kontsertelamus?

[Jolt]

Üldiselt on nüüd kindel, et ma lähen põrgusse. Laupäeval kogesin ise ka Sigur Ros'i ning tõesti, see oli Elamus, mida tunnetas kõigi meeltega.

Mina kuulsin Sigur Ros'st esimest korda ca aasta tagasi kui Hau kuskil Heima headust kiitis, uurisin järgi ja hakkas väga meeldima. Peale seda vaatasin plaadipoes ringi kuid ei leidnud kordagi ühtegi albumit... Siiski, uus plaat on olemas ja paistab, et sellega seoses müüakse vanemaid ka jälle ning seega peab veidi raha korjama ja need ka ära tooma. Niisiis, ei ole ma kahjuks isegi mitte kogu Sigur Rosi loomingut läbikuulanud. Ja pileti ostmisega jäin ka lootusetult hiljaks, niisiis ei olnud mul mingeid väljavaateid seal olla... kuni neljapäeva õhtuni mil üks mu sõbranna korraldas mulle priipääsme. Ning keegi minust palju pädevam ja ilmselt ka innustum tüüp jäi piletite nappuse tõttu ukse taha.

Aga kontsert ise oli lihtsalt super. Rahvas plaksutas kogu aeg kui bänd ei mänginud. Raks, ma nägin juba esimese loo ajal rohkem innovatiivset tehnika kasutust kui tavaliselt ükskõik mis kontserdil. See kitarri kõlakasti laulmine ja laubalt suuni mikrofoni liigutamine lõid hullupööra lahedad helilised efektid. Ja üldse, nüüd ma sain sellest ka aru, kuivõrd oluline on tüüpide lavaline paiknemine nende eriliste kõlade loomisel. Ja poognaga kidra mängimine lõi selliseid helisid, mis läksid sedasi ajju, et tekitas tunde nagu oleksin terve postkaardi suuruse lsd ampsu võtnud ja keegi saeks kreissaega ma pead... heas mõttes.
Ma jõudsin juba korraks kurvaks muutuda ka, sest et untitled #8 osas tegid nad korralikult pika tease'i. Aga see oleks olnud väärt ka kordi pikemat ootamist. Viimane lugu tundus peale seda aga enam mitte nii hea... sest et kliimaks ja kulminatsioon oli ära juba. Aga et nad ametliku lõpuloo järel veel ühe mängisid oli ilmselt päris tugev kompliment rahvale. Igatahes üks mu senise elu tipphetki.

Hau, ma vist nägin sind ka... musta värvi särk, krae ja püksid a'la khaki? Olid tolle esimese samba juures? Veidi võibolla jöllitasin, sest et esimese hooga üritasid selgeks teha, kas oled sina ja siis pärast vaatasin, et kas üldse näen sinust üle. Viimane tegevus osutus küll täitsa tarbetuks, sest et meie vahel oli siis hea hulk tühja maad ning hetk enne kontserdi algust kolis minu ette ilmselt kõige pikem tüüp kogu saalis + temast 3cm lühem sõber.

[Weirdo]

Minu puhul just vastupidi, kuna "Poplagid" oli küll kulminatsioon, aga "All alright" oli seda meeldivam rahulik ja ilus "otsade kokku tõmbamine".

Irw ja minu kõrval oli saali kõige lärmakam ja hullem tüüp, kes plaksutas üksinda siis, kui juba keegi enam ei plaksutanud, rääkimata käte ja peaga vehkimisest.

[hau]

Hau, ma vist nägin sind ka... musta värvi särk, krae ja püksid a'la khaki? Olid tolle esimese samba juures? Veidi võibolla jöllitasin, sest et esimese hooga üritasid selgeks teha, kas oled sina ja siis pärast vaatasin, et kas üldse näen sinust üle. Viimane tegevus osutus küll täitsa tarbetuks, sest et meie vahel oli siis hea hulk tühja maad ning hetk enne kontserdi algust kolis minu ette ilmselt kõige pikem tüüp kogu saalis + temast 3cm lühem sõber.

Mina see olin. A kust sa mind üldse tead.

Irw, ja toda lärmakat tüüpi panin ma ka mitmel korral tähele. Tema lähedusse vist lendaski to poogen. Aga tema vist seda ei saand, sest ma olin pärast ühes bussis tolle vennaga, kes tolle üles korjas.

[Jolt]

Mina see olin. A kust sa mind üldse tead.

Ma suht mäletan sind sest korrast, kui L&T sind, mind ja Pellet TWBB'i vaatama kutsusid. Pellet olen sest ajast alates mitmeid kordi eellinastustel näinud. Sind aga nägin ilmselt siis teist korda, järgmisel trehvamisel ütlen "tervist!" ka

Ning jeh... mina ise hoopistükkis vaatasin imestusega kõige tantsumaiamat tüdrukut saalis. Kõik teised õõtsusid suht rahulikult muusika taktis (mispärast mulle Sigur Ros meeldibki, pole ohtu et mingid karvased naabruses mosh-pit'i korraldavad või kellegi needid pool külge puruks kraabivad)... Too aga vihtus tantsu nii et hoihullu. Kuidagi sama imelik kooslus nagu gobbledigooki väga kindel rütm ja Jonsi kiirendav-auglustav vokaal.

[Weirdo]

Ei ütleks, et tema lähedusse. Poogen lendas saali keskele, tükk maad sellest tegelasest ja minust paremale poole, kui just sealkandis veel selliseid polnud Igatahes tüüp oleks justkui tränakontserdilt välja hüpanud, suht naljakas oli rahulike ja aeglaste lugude ajal, kui see vehkis, nagu oleks hullult kiire lugu.
"Gobbledigook" oli ikka ülivõimas.

[KiiZ]

keegi siit wailersil ka käis w. ise ei saand kahjuks minna, aga oleks taht küll. ska ja reggae legendid ikkagi ja minu playlistis kõrgel kohal. aga ehk tulevad veel, 2005 olid amigos käind.

[IlseV]

Tänases (26. aug) SL Õhtulehes oli artikkel.

[Weirdo]

keegi siit wailersil ka käis w. ise ei saand kahjuks minna, aga oleks taht küll. ska ja reggae legendid ikkagi ja minu playlistis kõrgel kohal. aga ehk tulevad veel, 2005 olid amigos käind.

Sama siin. Mäletan, kui 2005. a lehest just lugesin, et õhtul esinevad, aga ei saanud ei siis ega ka seekord. Peab jääma lootma järgmisele korrale.

[hau]

Homme näidatakse KUMUs Heima't. Tahaks suurelt ekraanilt näha.

[uussaabas0]

Ma olen väga vähe kontserditel käind ja midagi suuremat meelde pole jäänd. Kuid eelmine aasta jõuludel käisin siis ühel suuremal kontserdil, mida ma ka loen parimaks kontserdiks elus ja ainukene (hetkel). Nimelt tegin endale jõulukingiks Marilyn Manson´i kontserdi. Hästi lahe oli

[Sossu]

Sigur Ros'ile oli plaanis minna aga kahjuks jäime isegi piletitega hiljaks. Nüüd jääb üle vaid loota, et nad veel tulevad! See oleks pöörfi!

Enda esimeseks ja suurimaks elamuseks pean Lenny Kravitzyt. Saime tasuta piletid, parimatele kohtadele & vot see oli tõeline superelamus! Kaks päeva peale seda võttis kurk taastumiseks aega...
Teine omamoodi elamus oli Backstreet Boys. 40 kraadise palavikuga, õhus oli sooja arvatavasti samapalju (rahva tiheduse tõttu!) ja pisarad kurgus - ma ju kasvasin nende muusika saatel üles. Haha.
Kolmas elamus on Andrew Lloyd Webberi galakontsert Tallinnas. Tony Vincent & tema HÄMMASTAV hääl ajasid iga lauluga tibutagi selga! Võrratu!

Ja Eesti kontsertidest vaieldamatult parim Lelle Alternatiiv! Nii palju muusikat, mitmel päeval, fantastilises kohas, võrratute inimestega! Lelle 2009 on juba broneeritud

[Rain]

KoRni kontsert, vaat see oli alles kontrerdielamus! VÕIMAS

[Forzelius]

Käisin siis Berliinis Rogerit kuulamas, oli see üks viimaseid võimalusi eales oma lemmikalbumi esitamist näha. Pilet oli 87 eurot, mis on iseenesest väga krõbe, aga nüüd tagasi Eestis olles ja kontserdile reflekteerides, oli see igat eurosenti väärt. Vist oli 2012. aastal kõige kallimate piletitega tuur, aga kui inimene on juba ilmselges loomingulises videvikus ja võtab veel viimast korda jõu kokku, et teha korralik kummardus oma ühe aegade suurimale müügiartiklile (ning tehes seda veel floydiliku põhjalikkuse ning läbimõtlemisega), siis maksaks sellist hinda iga päev.

Mõned mõtted, mis kibekiirelt peale "Outside the Wall" esitust kirja panin. Rassu, arvestades, et sul on see rõõm ~nädala pärast veel ees, soovitan mitte lugeda.

Saksamaa ning eriti Berliin on vast kõige õigem koht maailmas selle eepose esitamiseks. Müür, Hitler, propaganda - kogu see The Walli luustik haakub väga hästi selle riigi mineviku ning olevikuga. Kahtlemata läheb kogu kapitalismi ning sõjavastane jutt kokku enamiku lääneriikidega, kuid kasvõi "Waiting for the Worms" loo avasõnade saksakeelne esitus või "In the Fleshi" ajal kantav nahkrüü on kõik väga saksalik.

Waters ise, paari tunni pärast 70 küünalt ära puhudes, oli hämmastavalt heas vormis. Loomulikult käisid kontserti eel läbi mõtted, et äkki pole, ilmselt pole, tüüp enam nii kõvas vokaalses klassis (mitte et ta kunagi oleks tuntud olnud oma hääle poolest) kui 70-ndatel, aga siiski oli. Olid noodid kõrgel, madalal; pikad või väga pikad, probleeme ei tekkinud kordagi. "Mother" ajal olid väga äge 36-aastase Rogeri kaadrid Pulse'i laivi taolises ringis samal ajal, kui ta ise kitarri mängis. Kuuldes, kuidas ta oma 34 aastat noorema mina pikalt saatis, on näha, et ta mõnes mõttes ikka ei salli seda, kes ta toona oli, mis teebki veidi naljakaks üldse selle albumiga tuuritamise. Sest ühest küljest ta nüüd armastab publikut oluliselt rohkem kui toona, aga kogu selle albumi sotsiaalsem sõnum (kui poliitika ja seesugune välja jätta) läheb veidi vastu tema praeguse olekuga. Album ise sündis omal ajal ju vihast ja põlgusest. Ei tea, kui arusaadav see on, aga kes albumit tunneb saab ehk pihta, mida ma öelda tahan.

Igatahes, kõik lood olid perfektselt esitatud (isegi "What Shall We Do Now?" oli sisse hõlmatud), "Goodbye Cruel Worldi" eel oli päris huvitav reprise'ide kogum : kõigepealt loomulikult 3. brick ja siis "The Last Few Bricks" ehk natukene brickse, natukene young lusti, natukene don't leave me now'd. Rääkides "Young Lustist" , kartsin seda, kuidas see lugu kontserdil välja näeb, sest filmis saadab seda väga äge 80ndate rebelite punt, kes sobivad väga sellesse ajastusse. Ja eks ta muidugi nii hea polnud (kuigi taaskord kitarr oli tasemel, üks albumi raskemaid lugusid, koos CN'iga, vast). Sellele järgnev "One of My Turns" oli aga väga šikilt lahendatud. Mingist tüdrukust olid Müüri peal (kes ei ole vaadanud mõnd live katkendit sellest tuurist, siis lava peal on hiiglaslik müür, mis on ühest küljest sümboolne, teisest küljest teenindab projektsiooni eesmärki ehk siis kõik graafika ja asjandused lastakse põhiliselt sinna peale) katkendid kõndimas hotellituppa ja seal oli väga äge video rekonstrueerimine. Ehk väga hästi tabati seda meeleolu, mis filmis oli. "In the Fleshi" "Pink isn't well, he stayed back at the hotel. And they sent us along as a surrogate band." rida pani muhelema.

"The Ballad of Jean Charles de Menezes" oli midagi täiesti uut, kuna see lugu sündiski alles selle tuuri ajal. Aga tabas seegi täkkesse. Pean tunnistama, et kontserti ajal ei taibanudki, et midagi uut on, mõtlesin, et tegi lihtsalt pikemaks selle 2. osa. Praegu lugesin, et hoopis ühe mõrvatud tavakodaniku, kes mingi pommitaja pähe maha lasti, auks tehtud laul. Sellega seoses meenub, et ühes segmendis lasti mingi usa luuretegevuse raadiovestlust, kus vestlus oli väga sarnane, ju siis seotud omavahel.

Üllatas mind see, kui mõjuv oli "Bring the Boys Back Home". Albumis ei avaldanud vist kümnendikkugi seda muljet, mida Olümpiastaadionil. Eisenhoweri American Society of Newspaper Editors kõne koos asjakohaste piltidega oli taustal ning veidi pikendatud versioonina oli see lugu vast üks kontserti parimaid. "Comfortably Numb" jäi (kahjuks) ilma Gilmourita, aga eks see oligi lolli lootus. Pealegi sai Dave Kilminster hakkama nii, et David oleks ta üle uhke. Mitte ükski noot ei jäänud tabamata. Ja ehk kolmas lugu, mis kõige rohkem muljet avaldas ja külmavärinaid tõi, oli "In the Flesh?", aga eks need esimesed lood, kui algusajast on juba pool tundi möödas ja ei tea, mida oodata, mõjuvadki kõige rohkem. Püromõttes pandi ka sinna (õigustatult) kõige rohkem rõhku ning isegi üks suhteliselt suur mudellennuk lendas müüri ja võttis endaga nii mõnegi tellise kaasa.

Kahe poole (Roger tegi pausi samas kohas, kus üks albumipool lõppeb ehk siis peale "Goodbye Blue Sky" lõppu, mille ajal ka Müür täiesti suletud oli) vaheajal oli nn Kadunud lähedaste sein, ehk inimesed olid saatnud Watersile pildi ja lühikese kirjelduse, kuidas ning millises sõjas nende lähedane surma oli saanud ning Roger lasi need Seinale panna. Väga kena žest ning kena vaadata. Isegi siis, kui endal pole konkreetselt kedagi seal seinal ega ka sõjas surma saanud.

Kuskil peale "Hey You" esitust hakkas see kurikuulus propaganda-Põrsas lendlema, mida ta vist iga kontserdi ajal eksponeerima on hakanud. Suur musta värvi kummist põrsas, kus peal on erinevad logod alates Shellist lõpetades Taaveti tähega ning erinevad kapitalismi ning konsumerismi vastased sloganid. Kõige ägedam on see, et kontserti lõpus lasti põrsas rahva hulka (just seal, kus mina olin) ning lasti tühjaks. Ei tea, kuidas teistes linnades oli, aga Berliinis kisti see samasuguse innuga tükkideks nagu müür omal ajal. Jällegi väga-väga sümboolne nii kontserti kui ajalooga. P.S. sain ka tüki sellest põrsast, nii et suveniir missugune.

Müüri peal oli "Motheri" ajal ka lahe moment: "mother should I trust the government?" ajal ilmus Müürile "No fucking way" ning midagi ka saksa keeles, eeldan, et sama mõtte edastus staadionikülastajate emakeeles. Lisaks sellele tabasin ka avamonoloogi Kafka "Protsessist", Coca-Cola logo, mis oli asendatud sõnaga Capitalism ning palju teisi elemente kõiki ühiskonnaelementidest, mida kohtas kontserti jooksul nii Müüri kui Põrsa peal.

Kokkuvõttes väga korralik kontsert, täie raha eest. Unustamatu elamus. Waters võib ju 70 olla, kuid rokib jätkuvalt nagu 30-aastane. Võtab vist nooruse eliksiiri, mis muud seletust siin olla saab.

Panen 3 pilti kah: ostetud särk eest-tagant ning see põrsatükike koos kontsertipiletiga.

[DaydreamDiamond]

jutt

high five, brother

mul ka järgmine nädal minek. ei tea, kas on midagi muudetud ka võrreldes paari aasta taguste kontserditega...siis käisin teda Londoni O2'es vaatamas. seekord Wembley. Elu esimene staadionikontsert

can't effin wait

[Forzelius]

Sheeeeit, sa olid siis seal, kus Gilmour ja Mason ka olid?