Viimane kontsert, millel käisid

[Rasmus]

JazZ-i "lähen vaatama bände, mida vihkan või mis mind absoluutselt ei koti, et saaks "Viimane kontsert, millel käisid" teemas möliseda" suhtumine pole ka Forzeliuse valimatust kiidulaulust, juhul kui see süüdistus üldse tõele vastaks, sugugi parem.

Jep, see on 100% ainus põhjus, miks ma neid 70-euroseid pileteid ostan.

Tõeline filmiveeblane!

[Rasmus]

Roger Waters 24.08.18

Tsiteerides isa sõpra, kes poole pealt minema läks: "Mis kuradi "resist", kui ise küsib pileti eest 100 eurot? Pathetic! Tribuutbänd!" Mina Rogeri kapitalismi resistida ei suutnud, ehkki vaheaja alguses ütlesin küll, et nüüd võib koju minna, kuna "Another Brick in the Wall Part 2", kontserdi vaieldamatu tipphetk, oli ära kuuldud/kogetud.

Lühidalt:

• "The Wall" oli parem
• Trumpi mõnitamine on nii 2016
• Laval polnud ühtegi tumedanahalist - rassistlik!
• Naistaustalauljad olid ainsad, kes ühise aplausi said - seksistlik!
• Roger võiks pigem mitte "Wish You Were Here'i" laulda/esitada
• Soolokraam sobitus setti nõnda hästi, et ei saanud arugi, mis on Floyd ja mis Waters
• Väga esteetiline lava-show
• Sain "The Dark Side of the Mooni" püramiidi sees olla, jee! See oli ka visuaal-show parim osa.
  
  Pilttõestus:
  
  Spoiler :

  

Peamine realisatsioon oli ikkagi see, et pigem võtaksin Gilmouri ilma Floydita kui ülejäänud Floydi ilma Gilmourita. Objektiivselt suurepärane kontsert, aga ma olen nii tugevalt #TeamGilmour, et raske on tunda Watersi kontserdi ajal midagi muud kui puudust ühest maailma legendaarsemast kitarrimängijast. Ei kahetse minekut, kuid kui ma kunagi veel Watersit näen, siis ainult Pink Floydi kontserdil (#wishfulthinking).
Samas kui mu tüdruku isa mainis, et ei viitsi kontserdile minna, kuna Gilmouri pole ja Waters on ju ainult bassimees, muutusin ikkagi veidralt defensive'iks.

Spoiler :

Minu parim Watersi-elamus on ikka veel "The Wall" Coca-Cola Plazas.

[Forzelius]

Samas kui mu tüdruku isa mainis, et ei viitsi kontserdile minna, kuna Gilmouri pole ja Waters on ju ainult bassimees

fucking mida.

igatahes mulle taaskord väga meeldis, watersist sai nüüd esimene artist, keda 3x näinud olen. wall meeldis kokkuvõttes ilmselt rohkem, kuna see produktsioon oli epic. us+them touri oma oli ka äge, eriti eclipse püramiid ja battersea sambad maha laskumas. long live waters

[Forzelius]

peale Watersi kolmandat korda nägin too aasta veel Camelit (Southampton, september millalgi), David Byrne (Dublin, oktoober), Bluesfest UK John Fogerty, Robert Plant, Steve Miller, Van Morrison (London, oktoober), Uriah Heep (Tallinn, detsember), Paul McCartney (Viin, detsember). 2018 oli ilmselt parim konsaaasta ever, vb sama hea kui 2017 ka, pole kindel. 2019 on juba ka üsna lubav.

Hetkel kavas:

1) Focus - Amsterdam - 01.03.19
2) PFM (Premiata Forneria Marconi) - London - 02.03.19
3) Steve Hackett - Tallinn - 10.05.19
4) KISS - Viin - 29.05.19
5) Bon Jovi? (prolly) - Tallinn - 02.06.19
6) Eagles - Amsterdam - 03.06.19
7) Styx - London - 04.06.19
8 ) Lynyrd Skynyrd - Berliin - 18.06.19
9) King Crimson - London - 19.06.19
10) Mark Knopfler - Krakow - 10.07.19
11) Bob Dylan-Neil Young - London - 12.07.19
12) Rick Wakeman - London - 13.07.19
13) Metallica - Tartu - 18.07.19
14) Canned Heat-Ten Years After - Neuruppin - 02.10.19
15) HRH Prog VIII - London - 26.-27.10.19
16) Magma - Stockholm - 01.11.19

ilmselt üht-teist veel augustisse-sügisesse. igast lambist kodumaa artisti ei loe, kes veel vahepeale võib tulla.

[Rasmus]

Emotsioonid Intsikurmu talifestivalilt: kui su vokaal tuleb ilma ühegi näilise põhjenduseta fono pealt, siis sul ei ole mingit põhjust laval olla.

[SaPoleKole]

Viimati käisin sellel suvel Rammsteini Lätis vaatamas.
Väga äge oli!

[Rasmus]

Järjepidevuse säilitamiseks mainin, et käisin esmaspäeval taas Manowari kuulamas. Lugesin huvi pärast üle oma aastatetagused märkmed ja avastasin üllatusega, et olen täpipealt samu tundeid, nagu sel esmaspäeval, juba 2016. aastal tundnud. Mainitud tunded kirjalikul kujul:

Kõige negatiivsem osa (kontserdi lühiduse kõrval) peitub setlistis, mis minu arust seekord ikka suht kesine on, eriti kuna olen viimase kuu jooksul Manowari vanema kraamiga põhjalikumalt tutvunud ja sealt nii mõnegi uue lemmiku leidnud. "King of Kingsiga" satuti mingisse imelikku tsüklisse, kus tuli järjest üksteise otsa viis väga kiiret ja raju lugu, mis mulle natuke väsitavalt mõjusid - oleks võinud vabalt mõne rahulikuma ja meloodilisema laulu vahele lisada. "Battle Hymn" näiteks, üks Manowari võimsamaid teoseid.

Seekord tuli küll "Battle Hymn" lisaloona ära ning see oli kahtlemata ka tänavuse kontserdi suurim ja positiivseim üllatus, kuna varem seda laulu sel tuuril kõlanud pole. Vist (küllalt imelikul) põhjusel, et tohutu kotkas "Battle Hymnsi" albumikaanelt ei mahu igale lavale ära. Unibet Arenasse mahtus, jumal tänatud.

Uus kitarrist on täiesti lollakas (mitte andetu, vaid lihtsalt laisk ja lohakas - ja see on isegi suurem patt) ja ühtki korralikku kidrasoolot sel kontserdil ei kõlanud. Vaatasin kõiki tema etteasteid sellise näoga -->

Eric Adams on seevastu erakordne ja minu kui vokaalipede jaoks olid kontserdi nauditavamad hetked, kui bänd vaikis ning Adams lindi pealt tuleva koori või täieliku vaikuse taustal oma vokaalset meisterlikkust demonstreerida sai. Olen alati imetlenud, kuidas ta oma häält ja mikrofoni omaette instrumendina kasutab. Rõõm on näha, et vahepealsed aastad pole halvasti mõjunud. "Gates of Valhalla" alguses võttis Adams noote, millest oleks iga normaalne tema vanuses laulja kõrvale hiilinud (ja keegi poleks pahaks pannud). Seejuures ei hoia ta näol punnitatud kirveilmet, nagu DeMaio, vaid naudib laval olemist, laulmist ja publikuga suhtlemist. DeMaio võib olla võrratu laulukirjutaja, aga ilma Adamsita oleks Manowar laval täiesti tühi koht. Tema üksipäini tegi selle sõu.

Loodan, et see ei jää viimaseks korraks! Heavy metal or no metal at all!

[Rasmus]

Käin siin aeg-ajalt vanu elamusi taasavastamas ja täpselt nagu Manowariga, juhtus nii, et tabasin end eile Deep Purple'i kontserdil (enese teadmata) täpselt samalt mõttelt, mille olen juba kuus aastat tagasi kirja pannud.

Võib-olla oleksin encore'ist need pikad-pikad soolod ära jätnud, aga millegi muu üle küll ei nurise.

Toona oli kontsert Saku suurhallis, eile Stockholmis Gröna Lundi lõbustuspargis. Kusjuures minu hinnangul on Purple praegu energilisem ja igatepidi paremas vormis kui kuue aasta eest. Gillan oli toona juba vana - on praegugi, aga mitte päevagi vanem, ja kõlaks justkui paremini. Uus kitarrist sobib ka nagu rusikas silmaauku. Nii head soundi pole Purple'i kontserdil varem saanud - see on muidugi kivi Saku suurhalli kapsaaeda. Hea setlist, hea tuju ja vaieldamatult legendaarne bänd. Mind isegi pisut üllatas, et neljaliikmeline bänd (+ laulja) nii täidlaselt kõlab, täitsa nagu plaadilt kuulaks. Kui õnnestub neid veel näha, lähen kindlasti, aga panustasin juba praegu selle peale, et ehk jääb viimaseks (mitte et kontserdil sellist vaibi tunda oleks olnud).

Nüüd oleks vaja veel Glenn Hughes kuskilt kätte saada, siis terve Purple nähtud (Rod Evans muidugi puudu, aga see rong läks vist umbes 30 aastat enne mu sündi juba ära).