LIVE kuhu tahaksid 100% minna

[Mikrokiip]

Muse
ja teine oli Prodigy. Mis nüüd never ei juhtu https://kultuur.postimees.ee/6536859/lahkunud-on-the-prodigy-solist?fbclid=IwAR0GejjCyene9nIRpF7O_jK1umdKGXCg37W3-euI2Bt7GQD6mKVWyBUbtww

[Rasmus]

Kui võtta need artistid, keda veel näinud pole, siis esimesena tuleb alati pähe Billy Idol. Pole küll enam live'is teab mis äge artist, aga tal on terve posu vingeid hitte ja uusim materjal on samuti väga sümpaatne, nii et tahaks ta ikkagi kunagi oma silmaga ära näha. Viimastel aastatel on ta kahjuks ainult Las Vegases kontserte andnud.

Sellised ulmelisemat sorti soovid: Led Zeppelin (Jason Bonhamiga trummidel), Pink Floydi reunion (Mason, Waters ja Gilmour), Simon & Garfunkel (võtaks nad ka eraldi, kui lähiriikidesse tuleks - kahjuks Simon pani hiljuti pillid kotti)... rohkem vist hetkel ei oska küsida. Üks mu unistuste reunioneid - Helloween kõigi kolme lauljaga - sai juba teoks, samasugust asja võiks Judas Priest ka katsetada.

Ainsad minu jaoks olulised - niivõrd-kuivõrd - Eesti artistid, kes mul siiani nägemata on, oleks Kulo (see Kojamehe punkbänd, kunagi fännasin), pungist veel Velikije Luki ja John Stuart Mill (mis nüüd hiljuti andis üle 10 aasta Tallinnas esimese kontserdi, aga ei saanud minna)... Tuberkuloited on kunagi nähtud, aga sellest hea 15 aastat möödas. Veel Henry Laks & Seitsmes Meel, rohkem nii esimese hooga ei meenu.

Vanad bändid, nt Paradoks ja Okaspendel, Generator M, Metallist jms võiksid mingi eriürituse jaoks kokku tulla, aga vaevalt et sealt tänapäeval enam head nahka tuleks. Võru hevimetali lipulaev Hetero, mis Liidu ajal maailmalavasid vallutas, on viimastel aastatel nähtud ja see oli üsna hädine baaribänd, mis esines. Vanemõega sarnane lugu, ehkki nad on vähe lõbusamad.

[Forzelius]

Päris palju on juba nähtud, keda mõtlesin, et ei näe niipea või üldse kunagi, aga mittenähtud asjadest (nii utoopilised, tehtavad, täiesti võimatud asjad panen ühte)

David Gilmour soolo, Genesis (klassikaline line-up), Rush (2015 oleks võinud Helsingisse minna, sinna see nüüd jäigi), Pink Floyd (Waters, Gilmour, Mason), Art Garfunkel (on-oli Euroopas tänavu, aga ei tea, kas jääb aega-raha), The Kinks (eelmise aasta lõpust on reunionit teasetud, aga vast tehti ainult selle jaoks, et plaate müüa), Rick Wakeman (see aasta peaks tal ka ohtralt 50. aastapäeva konsasid tulema, saab näha), Renaissance, Soft Machine, Caravan, Van der Graaf Generator (nägin Peter Hammilli eelmine aasta, aga see polnud ka päris see), Kansas, Yes.
Õiget Status Quo live tahaks ka, see mis Alexelas oli 2017 polnud ikka päris õige asi. Gentle Giant (lol @ see tõenäosus) mingiski võtmes oleks tuus.
Üldiselt olen oma konsavalikutega üsna rahule jäänud ja lähen alati livele, kuhu ma tahan 100% minna.
Eks neid on veel, panin praegu puusalt esimesed, mis meeles-hingel.

[Soprano]

ja teine oli Prodigy. Mis nüüd never ei juhtu https://kultuur.postimees.ee/6536859/lahkunud-on-the-prodigy-solist?fbclid=IwAR0GejjCyene9nIRpF7O_jK1umdKGXCg37W3-euI2Bt7GQD6mKVWyBUbtww

Usun, et bänd tegutseb ikka edasi. Ilma Keith'ta pole muidugi enam sama.

Mul on suhteliselt vedanud, sest olen tegelikult paljud oma suurimad lemmikud ära näinud. Näiteks enda Last.fm top 20 kuulatuimast artistist/bändist olen 13 lives näinud. Eelmisel suvel õnnestus näha lõpuks Arcade Fire't, mis oli pikalt mu wishlistis nr. 1. Järgmine unistus on näha John Frusciantet. RHCP kontsert ilma Johnita oli pettumus. Kurb on see, et ta enam live'e ei tee, aga äkki kunagi mõtleb ümber. Kusjuures teemasse: nägin just täna Frusciantet isegi unes, kus hängisime koos, sõitsime rongiga jne.

[JazZ-]

Olen juba kahel Terminaatori LIVE'il käinud ja seega kõik oma unistused kahekordselt täide viinud...

Keeruline küsimus, sest mul pole seda suurepärast live'i diilerit, kes Forzeliusel igast "tahaks 100% näha" asjast ka 100% fantastilise elamuse kujundaks, sest ma olen väga kergelt triggered ja piisab paarist purjus tuigerdisest (või päikesest), et mu rage leve maxi saada ja siis võib artist teha nii häid kidrasoolosid kui tahab, aga jään kontserdist mäletama ikka ainult enda igikestvat viha inimkonna vastu. Sestap ka mu möödunud aasta parimad kontserdid üldse artistidelt, kellele mul eelnevalt isegi väga suuri ootusi polnud (a-ha FTW), nii et selles osas päris raske prognoose teha. Kui mõtlete nüüd "no ex käi siis oma operetiteatris, kui tavalise rock-kontserdi publikut ei hande'i", siis eksite ka selles, sest käisin hiljuti "Once"'i etendust vaatamas, mis teatavasti pole isegi operett ja mu pea hakkas umbes esimese vaatuse 10ndal minutil lõhkuma asjaolu tõttu, et ma olin terves teatris ainus inimene, kes polnud sinna tulnud ballikleidi või sabakuuega. Vaheajal andsin endast parima, et mitte jääda oma endise vene keele õpetaja silmapiirile, sest ta oli minust keskkooli ajal üpris heal arvamusel ja ei tahtnud, et ta näeks, milline ballikleiditu failure minust saanud on. Aga ok, kui eeldada, et ma elan kuskil selles universumis, kus Forzeliused ja mu pea ja selg ei hakka iial valutama ja inimesed pole kunagi sitad, siis mu nimistu esiotsas on Mark Knopfler, kes on juhtumisi lõpuks nõuks võtnud Philadelphiast tagasi purjetada, aga piletite ostmise osas olen eeltoodud põhjustel ikkagi veidi kõhklev - pole Pink Floydi since Watersi kontsert kuulata suutnud ja kui Dire Straitsiga sama peaks juhtuma, siis mida mul üldse kuulata on?!?

Veel võiks välja (või Eestisse) tuua Damon Albrani, kuigi ta nüüdseks suht vana mees juba ja ei sooritaks ilmselt ühtegi nendest hüpetest, mille poolest ta mulle nii hingelähedaseks saanud on. Sufjan Stevens on ka tore, aga tema puhul ei ole mul ka otseselt seda "peab kahtlemata in persona (<- see on ladina keel) nägema" tunnet. Bruce Springsteen muidugi ka, kuigi pärast selle laulu (mille sõnad võtavad ühtlasi suurepäraselt mu eelmise lõigu (((JA MU ELU))) kokku) kuulmist, on mul tunne, et Skyler Astin on parem Springsteen kui Springsteen ise. Nähtutest võtaksin uuele ringile The Killersi ja Iron Maideni, kui nad veel kunagi siiakanti sattuma peaks.

Eesti artistidest näiteks DND, kes kontserditega iseenesest ei koonerda, aga olen siiani alati jõudnud "ma seekord ei viitsi" otsusele. Herald ehk ka, kes võiks live'is lahe olla, kui ta (nad? - dno, mis bändi kohta õige asesõna on) seda just mitte pole.

Pink Floydi reunion (Mason, Waters ja Gilmour)

Pink Floyd (Waters, Gilmour, Mason).

Rado Klose või gtfo

[Ralf]

Bruce jah, eriti eeldusel, et juhtub midagi sellist, sellist või sellist.

Taylor Swifti kontserti naudiksin ka. Isegi Paul Schraderile meeldib!

[Kickflick]

Selle aasta juunil õnnestub mul nii Muse kui ka Bon Jovi ära näha. Kindlasti tahaksin tulevikus näha ka selliseid artiste, nagu Arcade Fire, Eminem, Franz Ferdinand, Kasabian, The Killers, St. Vincent ja Radiohead. Kui võimalus veel tekib, ei loobuks ma Queen+Adam Lamberti livest.

Eesti artistidest Ewert & The Two Dragons, Elephants from Neptune ja Sven Grünberg. Rõõmuga külastan alati veel Vaiko Epliku, Miljardite, Jarek Kasari, Trad Attacki ja Kadri Voorandi etteastumisi.

[SaPoleKole]

Väga palju on neid bände ja artiste kelle kontsertidele sooviksin minna.
Mõned keda kindlasti sooviks näha:
Radiohead
Coldplay
Deftones
Muse
Yeah Yeah Yeahs
Passion Pit
Robyn
Circa Survive
Metric
Stars
In This Moment
Death Cab for Cutie
Massive Attack
Foster the People
MGMT
Daft Punk
The Strokes
Jamiroquai
Richard Ashcroft
Snow Patrol
Enter Shikari
Iron Maiden

[IlseV]

Mul õnnestus sel aastal kaks bucket listi artisti ära näha - Tame Impala ja Louis Cole. Mõlema puhul võiks 100% veel sise- ja välisreise planeerida, eriti Louis Cole'i pärast, kelle puhul on isegi soundcheckis kokkumängu kvaliteet 7 penikoormat parem kui mõnel teisel.

Uueks aastaks jäid ootele veel Jacob Collier, kes on tõesti musikaalne geenius, ja Marc Rebillet, kelle hommikumantlite game on tugevam kui ükskõik millisel VS modellil.