Igasugu sügavalt imelikke aastate jooksul ette sattunud küll. "Imelik" võib olla nii halb kui hea omadus, aga üldiselt mind tõmbab, kui lastakse fantaasial lennata ega muretseta liialt selle pärast, kui vastuvõetav on tavainimese jaoks tulemus.
Esimese laksuga meenus tegelikult "Battlefield Earth", mis on minus alati lõputult küsimusi tekitanud. Miks Psychlod SELLISED rasta manid on? Miks kaamera KOGU AEG viltu peab olema? Miks Travolta tahab lampi rotti toita Barry Pepperile? KUIDAS sai see film maksta mitukümmend miljonit? Kohutav teos, aga selline heas mõttes kummastav kohati, nagu oleks tehtud ayahuasca ja eriti terava puskari mõju all.
Üks esimesi filme, mis pani mind mõtlema, et issand kui imelik ja miks küll see mulle nii väga peale läheb, oli "A Clockwork Orange". Endale peale minevatest teostest meenub ka "The Weather Man", mis on samuti kummaline just dialoogi ja tegelaste natuuri pärast. See, kuidas nad pidevalt uimaselt "What?" ütlevad üksteisele ja väga juhuslikel hetkedel roppusi pilluvad... Ja sellised "out of the box" ideed, et võõrad möödakäijad loobivad peategelast tänaval rämpstoiduga ning ta hakkab vibulaskmist harjutama.
Eks selliseid "imelikke" filme ole tõesti palju nähtud, iCheckMoviesis lemmikute nimekirja vaadates nägin veel paljusid, mida annaks välja tuua. Tegelikult kõiksugu jaapani friigifilmid on selles suhtes kõige silmapaistvamad. Mäletan, kui nägin Miike julmemaid filme ("Ichi the Killer"; "Visitor Q") esimest korda ja mõtlesin "vadaafaaaaaaakkkk". Muidugi Yoshihiro Nishimura, Shinya Tsukamoto on tõsiselt freakyt kraami teinud.
Need I say more?