Vaatasin eile ''Pulp Fictioni'' ära ning üldse ei meeldinud. Film oli ülesehitatud erinevate piltidena, mis olid omavahel väga nõrgalt seotud ja ajalised hüpped ning stseenid olid liiga pikkad, sellist süžeed vihkan. Kui film oleks loogiliselt läinud ja stseenid ei oleks olnud nii pikad, siis võibolla isegi natuke rohkem oleks meeldinud. Film oli igav ka, eriti pinget ei olnud ja tundus, et filmil eriti pointi ka ei olnud. Mind häirisid kaks naistegelase poolt antud stseeni: kui Bruce Willise tegelaskuju nõudis, et naine kiiresti istuks mootorrattale, hakkas too hoopis nutma ning kui kui kohvikut rünnati, siis kui Samuel L. Jackoni tegelaskuju ründas meesröövlid, siis läks naisröövija paanikasse ja ainult lolli juttu ajas. Seda filmi vaadates pean tunnistama, et palju huvitavam näitleja on Bruce Willis kui John Travolta. Seda filmi vaadates mõistsin, et naudin rohkem vaadata inimeste emotsioone kui žeste, mis oli terve film täis. Endiselt arvan parim John Travolta film on ''Face/Off'' ning pean ütlema, pigem ''Pulp Fiction'' üks halvemaid filme.
Kaks head asja oli ka: huvitav stseen oli kui Quentin Tarantino tegelaskuju oli vihane, et Samuel L. Jacksoni ja John Travolta tegelaskujud tõid probleemid ta majja ning hea muusika ka oli, aga see oli ka kõik.
Huvitav, mis sümboolika see oli, et Ving Rhamesil pidi kaela peal plaaster olema. Mis teeb selle filmi eepiliseks?