The CatKlaustrofoobia all kannatav So-Hoi, kes töötab lemmikloomapoes, võtab enda hoolde alla kassi, kelle omanik suri liftis teadmata põhjustel. Sellest ajast saadik hakkab ta nägema veidraid ilmutisi ning järjest enam surevad tema ümber inimesed müstiliste olude tõttu.
Need, kes on juba korraliku portsu Aasia õudusfilme juba näinud, ei leia selles filmis mitte midagi uut, sest “The Cat” kasutab täpselt samasugust valemit nagu näiteks filmid “The Ring” või “Dark Water.” Järgitakse tüüpmustrit: mõned surmad, mõned ehmatused, filmi lõpus aset leiduv peategelase ja kummituse vaheline vastasseis ning sellele järgnev kummituse traagiline lugu, kuidas ja mis põhjustel ta oma otsa leidis.Filmi areng oli kaugelt juba etteaimatav.
Kui igav hakkab, siis võib iseenesest vaadata, kuigi midagi uut loota pole. Film on see-eest tehniliselt kenasti tehtud, Park Min-Young (vaatamata sellele, et ta nägu on käinud noa all ning kohati kutsutakse teda “plastik-tüdrukuks”, on ta ikka väga ilus) teeb peategelase rollis veenva soorituse. Ehmatused olid lamedad, valdavalt vaimu välja ilmumisega ei-kusagilt ja tagataustaks valjud heliefektid, kaotades ära oma õuduse.
Mitte, et ma oleks vastupidist arvanud, aga kui film on Lõuna-Koreast, siis ei tähenda see alati head filmi. “The Cat” pole nii halb ega hea, vaid langeb sinna keskele tühjusesse. Park Min-Young oligi vist peamine põhjus (lisaks lahedale postrile), miks ma seda vaadata tahtsin. Kassivastane vägivald oli ebameeldiv ja õudne, samas ka aktuaalne probleem tänapäeval, kuid enne lõputiitrite rullimist kinnitatakse vaatajale, et filmimise käigus ei tehtud kassidele väärkohtlemist.
Tuim ja ebaoriginaalne andmine, kuigi kohati lendas nunnumeeter lakke küll armsate kasside tõttu.
4/10