kalevipoeg on avanud tänuväärse teema. Tooksin välja omapoolsed 20 parimat filmi meie kinodes vene ajal (suvalises järjekorras). Vaatasin toona ära vist suurema osa vaatamist kannatavatest filmidest (mis ei olnud alaealistele keelatud) ja kuna oli oidu nimed ja näitlejad üles kirjutada ning filmid ära hinnata, siis saan nüüd öelda täpselt, millised olid kõige-kõige...
Hinnang põhineb omaaegsel (lapse) filmielamusel ja hõlmab videofilmide leviku eelseid aastaid (1979-87).
"6000 km hirmu" ja "Päästke Concorde" oleks kindlasti paigas ka minu topis, aga kuna need said juba Kalevipoja poolt nimetatud, siis ei hakka üle kordama.
1. "Armastuse iidne muinaslugu" ehk "Dharam Veer", India 1977.
Selliseid imelikke asju nagu India filmid, jooksis meie kinodes kunagi pidevalt. Mõned neist olid isegi päris huvitavad (ei taha öelda "head"). Ma ei hakka nendest pikalt heietama, aga selle filmi nimetaks ära küll. Kas ta nüüd kõige parem neist oli, aga väikesele poisiklutile meeldejäävaim kindlasti. See muinasjutt šokeeris julmusega, käte maha raiumisega jms (vanusepiirangut seejuures polnud!), kuid rikastas tohutult fantaasiamaailma ka positiivses mõttes. Kaksikud vennad -- prints ja lihte sepp, võitlemas imeilusa printsessi armastuse nimel läbi tohutute seikluste, intriigide ja kiremöllu. Peaosas Hindi kõige suurem staar Dharmendra.
Mul ei ole illusioone -- film on kahtlemata rämps, aga nagu näha, sobis hästi mudilasele.
2. "Lennuõnnetuse aarete jahil" ehk "Race for Yankee Zephyr", Uus-Meremaa-Austraalia-USA 1981.
Tagaajamised kiirkaatritega ja helikopteritega Uus-Meremaa võrratus looduses eesmärgiga saada kätte lennukitäis eikellegile kuuluvaid kullakange üksiku järve ääres -- seda polnud siinmaal varem nähtud. On öeldud, et Ken Wahl ja Donald Pleasance tegid selles filmis oma kehvimad osatäitmised ning stsenaarium oli lapsik. See peaks andma aimu, miks „Lennuõnnetuse aaretest”maailma tasemel midagi kuulda pole olnud.
3. "Spartacus", USA 1960.
Sita sisse sattus meie kinodes ka tõelisi pärleid. Neli Oscarit võitnud suurteos on aegumatu. Isegi 40 aastat hiljem vändatud "Gladiaator" jääb sellele alla. Peaosas Kirk Douglas.
4. "Zorro", Prantsuse-Itaalia, 1975.
Pärast selle linastumist, hakkasid Tallinnas seintele ilmuma "Z" märgid. Mis näitab, et mänglevalt oma vaenlasi alistav salapärane kangelane vähemalt meie poisikesi ükskõikseks ei jätnud. Banderase "Zorro" puhul ma sellist tendentsi ei märganud. Zorro- ja Ladina Ameerika atmosfääri edasiandmisel on 1975.aasta film kahtlemata parem kui uuem Hollywoodi oma. Ning segases inglise keeles lauldud tunnuslaul lisas veelgi seda õiget ladina-tunnetust. Samas, vaadates seda hiljem originaalis (ilma venekeelse dubleeringuta), oli film häirivalt itaallaslik. Spagetti-filmide lapsikud naljad tõmbavad selle tõsiseltvõetavusele kriipsu peale. Kuid head leiab sealt praegugi -- lõpuduell on kõrgetasemeline, naljast kaugel elu-surma peale võitlus. Mäletan, et Alain Delon sai selle filmiga kunagi minu lemmiknäitlejaks. Ja keemia Deloni-Piccolo vahel jõudis kinosaali viimasesse ritta suurepäraselt ka ilma seksita. Muide, filmis paha koloneli suurepäraselt kehastanud Stanley Baker suri enne filmi valmimist vähki.
5. "Sandam ja tulnukad" ehk "Le Gendarme et les Extra-Terrestres", Prantsusmaa 1979
Raudse eesriide taga polnud põnevamaid asju kui tulnukad. See film näitas neid läbi huumoriprisma. Film võimaldas panna prantsuse superkoomiku Louis De Funes'i ülimalt erilisse situatsiooni -- politseiseersant avastab, et tema naine ja kolleegid on mõnikord tulnukad, kuid mõnikord ei ole. Leidlik vanamees aga hätta ei jää ning nalja saab nabani.
Tõsi küll, tegemist pole De Funes'i parima filmiga. Praegu võib öelda, et lavastatud lendav taldrik on haledalt odav ning naljad esitatud tugevas prantsuse võtmes. Aga De Funes on seal ikkagi super.
6. "Suur võidusõit" ehk "The Great Race", USA 1965.
USA staaride Tony Curtise ja Jack Lemmoni suurshow. XX sajandi alguse võidusõit autodega ümber maailma, mille üheks osavõtjaks on kuri leiutaja oma imeautoga. Toimub rohkesti seiklusi nalja, sh suur tordisõda kuniglikus köögis. Jack Lemmon totaka prince Hapniku rollis teeb vist üldse oma karjääri parima osatäitmise ! Film tervikuna on aga kahjuks tänaseks ajale jalgu jäänud.
7. "Kalliskiviromaan" ehk "Romancing The Stone", USA 1984.
Romantiline seiklus käpardist naiskirjanikust, kelle teed ristuvad Lõuna-Ameerikas osava seiklejaga. Naisel on kaart varanduse juurde, mis toob mängu pätid, maffia ja korrupeerunud politsei. Peaosades Michael Douglas ja Katleen Turner. Täitsa vaadatav ka tänapäeval.
8. "Meeletu meeletu maailm" ehk "It's a Mad Mad Mad Mad World", USA 1963.
Kari inimesi rahakohvri jahil. Harudane seltskond omaaegseid kuulsaid koomikuid ühes filmis (Buddy Hackett, Ethel Merman, Buster Keaton, Mickey Rooney jt), hea stsenaarium, super karakterid. Üks naljakamaid filme meil kinos üldse. Film, mis on ilmselgelt mõjutanud paljude samateemaliste teket. Tänapäeval mõjub ehk liiga kuivana, steriilsena, et olla tõsiselt naljakas.
9. "Vihmavarjutorge" ehk "Le Coup Du Parapluie", Prantsusmaa 1980.
Prantsuse koomiku Pierre Richard'i säravaim etteaste. Vihmavari, millest avaneb nõel surmava mürgiga, satub töötu näitleja (Rihard) kätte, kes tõmbab endale kaela tohutuid sekeldusi, kuid koristab oma palgamõrvarid ka muuseas teelt. Selle filmi arvel oli minu omaaegne rekord – vaatasin seda mõne aasta jooksul koguni seitse korda ! Ära ei tüdinenud.
Tänapäeval ei mõju enam naljakana.
10. „Angaar 18” ehk „Hangar 18”, USA 1980.
Lugu lendava taldrikuga, millest koorub välja valitsuse tasemel mängitav konspiratsiooniprojekt. Kaks UFO-t oma silmaga näinud astronauti jäävad FBI hammasrataste vahele. Rohkesti tagaajamist, tapmisi ja plahvatusi. Korduvvaatamine tänapäeval ei ole nähtavasti soovitatav.
11. „Džässis ainult tüdrukud” ehk „Some Like It Hot”, USA 1959.
Igihaljas komöödia. Kaks töötut pillimeest leiavad 1930-date aastate USA majanduskriisi ajal teenimisvõimaluse naiste orkestris mängides. Selle jaoks peavad nad aga end maskeerima naisteks. Asi läheb keeruliseks kui üks sõpradest armub orkestri võluvasse solisti ning peab hakkama end näitama nii mehena kui naissena. Põnevust lisab asjaolu, et mehi jahib Chicago maffia. Selles maskeerimiste ja valede koomilises virrvarris pole miski etteaimatav ning huumor on erakordselt maitsekas ja tabav. Peaosades võrratud Tony Curtis, Jack Lemmon ning võluv Marylin Monroe. Kohustuslik maiuspala igale filmigurmaanile ka aastal 2007.
12. „Cartouche”, Prantsusmaa 1962.
Hea näide Prantsuse nn mõõga ja mantli filmidest. XVIII sajandi Pariisi tänavakaak (superstaar Jean Paul Belmondo) lahkub oma jõugust ning peagi saab tast endast mõjukas röövlijõugu liider. Ta on muretu, osav, röövib rikastelt ja annab vaestele ning võidab naiste südameid. Filmi täidavad tagaajamised, võitlused, intriigid ja huumoritki on küllaga. Meeldejäävalt on esitatud XVIII sajandi Prantsusmaa elu-olu ja kostüümid. Naispeaosas särab Itaalia kaunitar Claudia Cardinale. Hoiatus: praeguste mõõdikute järgi on tegemist suhteliselt „odava” filmiga, mille montaaživead ja ülesehituse loogika riivavad silma.
13. „Raisakullide seas” ehk „Unter Geiern”, Lääne-Saksamaa-Jugoslaavia 1964.
Kas just parim Karl May romaani ainetel tehtud Western, kuid omal ajal igatahes meeldejäävaim. Head valged ja pahad valged, head indiaanlased ja pahad indiaanlased. Hea osav valge mees Surehand, kellel on respecti ka punanahkade seas. Seiklused, petmised, au ja raha. Kellele meeldib, kellele mitte – maitse asi.
Erinevalt oma Itaalia kolleegist Sergio Leonest keskendus režissöör Alfred Vohrer filmi sisule, mitte detailidele. Tänaseks on peale tulnud uued, palju huvitavamad filmid. Ja keegi ei viitsi enam vaadata neid Saksa-Jugoslaavia westerneid, hoolimata Euroopa mõistes kuulsatest näitejatest: Stewart Granger, Pierre Brice, Elke Sommer, Terence Hill, Götz George, Gojko Mitic jt.
14. „Pitkini seiklused haiglas” ehk „A Stitch in Time”, Suurbritannia 1963.
Ma pole kindel, kas maailmas ütleb kellelegi midagi tegelaskuju Pitkin või seda kehastanud koomik Norman Wisdom. Maailma suurimal filmiteemalisel veebilehel imdb.com on „Pitkini seiklusi...” hinnanud vaid 153 inimest. Seda on isegi vähem kui meie Sügisballi. Kuidagi too film aga ikkagi meie eliitkinno Kosmos jõudis ning linastus seal tohutu menuga. Mäletan, et raske oli nii pileti saamine kui seansi ajal toolil püsimine. Selle koha peal, kus Pitkin, üleni kipis, kihutava kiirabiauto katusel üritas püsida, pidin naeru pärast põrandale kukkuma. Teema, mis pole taolise linateose puhul üldsegi oluline, seisnes haiglast ühe taskukella kättesaamises, mis ei tahtnud aga kuidagi õnnetsuda.
Praegu võiks seda filmi näidata esimesel aprillil näiteks lasteaedades. Täiskasvanule see vaevalt huvi pakuks.
15. „Suur jalutuskäik” ehk „La Grande Vadrouille”, Prantsusmaa 1966.
Tegemist on kahtemata Prantsuse kino ühe tippsaavutusega. Film rabas on tiheda sisuga, sõjatemaatikasse põimitud hea huumoriga ning loomulikult brilliantsete näitlejatöödega. Louis De Funes on ninakas dirigent sakslaste poolt II MS okupeeritud Pariisis, kui tal tuleb aidata allakukkunud Inglise langevarjurit. Järgnevad sündmused seovad ta vastu tahtmist vastupanuliikumisega ning siis tuleb juba põgeneda, pidevalt kannul kurjad sakslased. De Funesi kaaslaseks on Bourvil’i poolt kehastatud lihtne maaler. Rännak läbi Prantsusmaa pakub nii heal tasemel koomilisi kui abdurdseid seiklusi. Krooniks on öö hotellis, kus De Funes pimedas Saksa ohvitseri kaissu poeb. Muide, see mees, kes vene keeles De Funes’i osa luges, ei jäänud vanameistrile sugugi alla võrrldes originaaliga.
Vaatasin hiljuti „Suurt jalutuskäiku” uuesti. Teatud määral on ka see film ajas kaotanud. Aga mitte määravalt. Kes sooviks tutvust teha 1960-date aastate Prantsuse filmidega, siis alustuseks soovitaks ma talle vaadata just seda.
16. „Must Tulp” ehk „La Tulipe Noire”, Prantsuse-Itaalia-Hispaania 1964.
Järjekordne mõõga ja mantli film, mis viib vaataja XVII sajandi ühiskonna kõrgkihti. Väikeaadlikust Alain Delonil on röövlist kaksikvend Must Tulp, kelle hukkumisel hakkab aadlik elama kaksikelu -- jätkates venna missiooni saab ka temast üllas röövel Must Tulp. Dumas' samanimelise romaaniga pole siinjuures midagi pistmist.
Selles filmis märkasin esimest korda, et Prantsuse naisnäitlejad sobivad paremini möödunud aegadesse ja näevad uhketes kostüümides välja kaunimad kui USA naised. Hiljem olen sellele korduvalt kinnitust saanud.
Olen seda filmi ka hiljem näinud ning esmast vaimustust enam ei jaga ehkki Deloni karisma on endiselt tugev ning naised sama ilusad. Aga näiteks sarnase sisuga 1952.aasta „Tulp-Fanfan” on ajale hoopis paremini vastu pidanud (nägin seda samal ajal Soome telekast).
17. „Atlantise valitsejad” ehk „Warlords of Atlantis”, USA 1978.
Tegemist ulmekaga, kus teadlased satuvad ookeanipõhja uurides kadunud maale, nimega Atlantis. Selle elanike esialgne külalislahkus peidab aga suuri saladusi. Maale naasmiseks on teadlased sunnitud kõik kaalule pannes Atlantiselt põgenema. Filmis olid meeldejäävad veealused sukeldumiskaadrid ning võitlus hiidkaheksajalaga.
Tänapäeva mõistes oleks tegemist ilmselt pisut üle keskmise Kanal 2 poolt näidatava ööfilmiga.
18. „Hirmsad pahandused teisikuga” ehk „Didi - Der Doppelgänger”, Lääne-Saksa 1984.
Peadpööritav komöödia töötust, kes läheb vahetusse ennasttäis tehasedirektoriga, nii et omad perekonnadki aru ei saa. Sündmustesse liituvad ka lunaraha nõudvad kurjategijad, misjärel kogu elu pea peale pööratakse. Film oli täis head ja lahedat huumorit ning hoidis pidevalt põnevil. Naerda sai kogu südamest.
Poleks vastu, kui saaks seda uuesti vaadata, arvan, et võiks täitsa meeldida.
19. „Koer, kes lõpetas sõja” ehk „La Querre Des Tuques”, Kanada 1984.
See film oli meie kinos esimeseks märgiks sellest, et Kanada prantsuskeelsest filmitööstusest võib tulla väga häid linateoseid. Õnnekombel oli ta isegi vene keelde dubleerimata ja kõlas ehedas originaalis. Ometi jooksis film kinos Oktoober tühjadele saalidele kõik kolm korda kui seda vaatamas käisin...
Tegemist on talvise looga Kanada väikelinnas, mille lapsed peavad omavahel mängusõda. See on nende elu sisu ja mõte. Eesmärgiks on kaitsta oma lippu ja kadedakstegevalt suurt lumelossi vaenlase eest. Ühelt poolt võtab sõda järjest suuremaid pöördeid, teiselt poolt armuvad vastasleeri poiss-tüdruk omavahel. Ja nagu ütleb pealkiri, on mängus ka koer, kes lõpetab sõja. Võib imetleda stsenaristi ja režissööri, kes on teinud mängusõja-filmi lastest, kuid sellega edasi andnud peenelt ja südamlikult kõige otsesema sõjavastase sõnumi. Andnud edasi sõnumi, mis jääb kummitama...
„Koer, kes lõpetas sõja” on ainus lastefilm siin loetleus. Kuid ilmselt leiaks täiskasvanud sellest filmist enam kui paljudest eelpool nimetatud täiskasvanute-filmidest. Ka tänapäeval.
20. „Daaklased” ehk „Dacii”, Rumeenia-Prantsumaa 1967.
Rumeenia suurteos Rooma Impeeriumi vallutussõjast praeguse Rumeenia ehk Daaklaste alale. Filmi iseloomustamiseks võib ehk öelda, et „Spartacusest” on ta kehvem ainult veidi. Mõne koha peal võiks filmi tempo kiirem olla. Aga eks see on suurfilmide krooniline viga. Mis puudutab massistseene, võitlusi, kostüüme ja storyt, siis see on kõik väga hea. Huvitav on ka filmi põimitud armastusliin Rooma väejuhi ja Daagi tüdruku vahel. Peaosas indiaanifilmidest tuntud Pierre Brice.
Kui aus olla, siis ei tahaks ma seda filmi praegu televiisorist vaadata (Vene kanalitelt on paar korda näidatud). Sellist filmi peab kindlasti vaatama kinos. Kui näiteks PÖFFi ajal kinos näidataks, siis läheks küll.
Kuna originaalkeelset postrit ei leidnud, siis lisasin siia Prantsuskeelse.
