Proovin siis vaikselt oma karmavõla tasumisega algust teha. Kuna enamus on tõenäoliselt ära unustanud, et mul lasus juba pikemat aega kohustus siin teemas sõna võtta, et filmiveeblaste teele (võrkkestale) vahelduseks ka mõni hea film satuks, siis igaks juhuks
tuletan meelde, et võite hiljem mõned tänukirjad sellest, kui palju see postitus teie elu muutnud on, ka tuusla aadressile läkitada.
Kuna ma ei ole päris kindel, kas peaksin soovitama filme filmiveeblastele, tuuslale või hoopis endale, siis teen igaks juhuks kõike. Alustan aga hoopis täiesti teemavälise jutuga, et Forzelius saaks hiljem kaevata, et ta ei kaeva sellist spämmimist. Nimelt sattusin eelmise kuu jooksul vaatama väga suurtes kogustes (kui 10 teie arvates suur number pole, siis ainult sellepärast, et te oskate numbritel ja arvudel vahet teha) romantilisi komöödiad/draamasid või kuidas iganes neid Emma Robertsi filme ka ei nimetada. (Kasutasin sõna "sattuma", et jääks mulje nagu see poleks päris mu vaba valik olnud ja vähendaks pisut šanssi, et Rassu oma "ülevoolavalt gei" tiitli järgmisena mulle külge kleebiks.) Kui enamiku filmide lõpuks olin silmi pööritanud rohkem kui eerik terve oma Filmiveebi ajaloo jooksul, siis
"Flipped"-il õnnestus mingi ime (hea stsenaariumi?) läbi vältida kõiki
taastusravikeskusi auke, millesse
Emma Roberts ülekaalukas osa teistest vaadatud žanrikaaslastest vähemalt korraks astus. Tegelikult suutis "Flipped" ühe vaatamiskorraga mu südamesse nii sisse murda, et võiksin selle julgelt oma lemmikfilmide hulka kuuluvaks lugeda, kui mulle midagi peale "Harry Potteri" lugeda meeldiks. Nagu lemmikfilmide puhul ikka, ei soovitaks sedagi linateost tegelikult
absoluutselt kellelegi, sest pole midagi hullemat sellest kui mõni jäleda maitsega indiviid selle ära vaatab ja hiljem oma valelikku hinnangut maailmas edasi levitab (kui ehk
see "Prison Breaki" mees välja arvata - ta oli päris hull). Võiksin ju siiski paari sõnaga rääkida, millega see film mind nii ära võlus, aga loodetavasti on need ajad, kui oma arvamust kuidagi ratsionaalsete argumentidega põhjendama pidin, et inimesed selle korrektsust mõistaksid, nüüd möödas. Ühe pildi selle tõestuseks siiski saate:
Isegi kui oleksin Fletcher, ei saaks ma Rob Reinerile vist kunagi
"not quite my tempo" öelda, kuna mees tundub mu biiti väga selgelt tajuvat. Seepärast soovitaksin endal vaadata filmi
"Being Charlie", mis küll kahjuks hetkel mu jaoks mingil viisil kättesaadav ei ole, aga kui keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes on losti sõber, siis mõni Korea maffia kaudu hangeldatud koopia oleks igati teretulnud.
Lisaks ei saa mainimata jätta, et olen endiselt
ÄÄRETULT PETTUNUD, et
MITTE KEEGI* (vähemalt nendest silmakirjalikest inimestest, keda seni oma ICM'i sõpradeks pidasin) pole endiselt
"Louder than Bombs"-i vaadanud, olgugi et lisaks kinos jooksmisele on see nüüd ka kuritegevust armastavatele inimestele kerge saak.
* Ei räägi sinust, rauls - oled selle foorumi ainus hea inimene.Tuuslale soovitaksin
"Cat Sick Blues"-i ja lisaks ehk ka
"The Cabin in the Woods" uuesti üle vaadata ja sealjuures oma väärtushinnangute (puudumise) üle sügavalt järele mõelda.
Mis üldisemalt kvaliteetfilmikunsti puutub, siis TallinnaTV-s jookseb suurepärane saade (? pole päris kindel, mis kategooria alla see meistriteos liigitada tuleks), kus Viktor Vassiljevi meditsiinilist nõu jagab. Kui sinna helistanud naine öise söömise üle kurtis, soovitas Vassiljev tal näiteks mees võtta ja ütles, et naistel on stressiks kaks võimalikku põhjust: abikaasa ja abikaasa puudumine. Tark härra!