Sopranoga katusekinos käies, filmiks oli vist Koyaanisqatsi. Et ma magasin suure enamuse maha, ei saa täiesti kindel olla. Vaatama läksin tegelikult selle pärast, et olin seda filmi üsna värskelt kodus näinud ning võimalus sama asja suurel ekraanil kogeda tundus justkui parim asi pärast viilutatud leiba. Pikutades rannatoolil, pakituna pleedi ja kuulates
toda muusikat tundus aga hoopis parem idee kogeda seda filmi kinniste silmadega.
Rohkem kordi ei meenu... Kuigi kõigi öiste pöffi seansside ja asjade juures tundub see ka endale kuidagi ebatõenäoline.
Kodus vaatamine ei ole kinoga muidugi üheselt võrreldav. Ja mainiks siiski, et peaaegu pooled Kiirete ja vihaste filmid on mind enne lõppu suutnud täielikult ära kurnata.
Too much awesomeness? Küllap siis.