Sarnaselt Frank Sinatrale usun, et
parim on veel tulemas ja soovitaksin teilgi oma raha selle peale panna -
pilet maksab ju kõigest 6 eurot.
Lisaks loodan ühel päeval sattuda mõnele "Buffy" muusikaliosa või "Dr. Horrible'i"
screening'ule. Kahjuks tundub, et valdavalt korraldatakse selliseid üritusi USAs ja kuna laevade usaldusväärsus on minu jaoks pärast "Titanicu" nägemist kaduvväike olnud ning lennukite suhtes pole mul seda kunagi eksisteerinudki, siis tundub sinna pääsemiseks hetkel ainus võimalus ujumine. Igal juhul näha suurelt ekraanilt midagi, mis mulle väga meeldib koos saalitäie inimestega, kellele see samuti väga meeldib, on minu jaoks tõeline
american dream.
Hetkel selliste mõõtmetega sündmused, millest kunagi lastelastele jutustada (kuidas ma üle Atlandi ookeani ujusin), mul veel kahjuks puuduvad, nii et pean rääkima pisut tagasihoidlikumatest parematest kinoelamustest, mille välja filtreerimiseks kasutasin järgnevaid kriteeriumeid:
- Hea film (tegelikult on ka VaataFilmi minu jaoks täiesti okei variant)
- Hea publik
- Hea enesetunne (see tähendab põhiliselt peavalu puudumist)
Võiks ju arvata, et nende kolme punkti täitmises midagi üleliia ulmelist ei ole, aga ometi on juba ainuüksi viimase tingimuse eksisteerimine suhteliselt harv nähtus - isegi kui mul kinno minnes pea ei valuta, võib filmi liiga jõuline
soundtrack või muu kolistamine selles osas üsna kiireid muutusi tekitada. Näiteks pole mul vist õnnestunud ühtegi Nolani filmi kinos lõpuni vaadata, ilma et ma saalist mõõdukas agoonias ei väljuks - "Interstellari" puhul oli sellest eriti kahju, kuna film iseenesest meeldis mulle väga. Et see postitus liialt mu isiklike terviseprobleemide üle
bitch'imiseks ei kujuneks, siis ülejäänud osa sellest kavatsen ebameeldiva publiku üle vinguda. Igal juhul on mu meeldivate kinoelamuste protsent tugevalt kaldu festivalide suunas - just seetõttu, et sealne saalirahvas koosneb enamjaolt inimestest, kes on kohale tulnud selleks, et FILMI VAADATA, mitte põhjusel, et
"ou, mul on vaba aega veits, mis siit kinost siis tuleb - no põnev nimi, tundub õudukas, läheks siis seda vaatama - ostan sealjuures veel suures koguses popkorni ka, et seda pärast saalis hea maha ajada oleks ja ühtlasi on mul plaanis selle filmi ajal oma Angry Birdsi rekord ületada". Aga olgu, üritan nüüd mõne illustreeriva näite ka leida (ikkagi meeldivatest filmidest, mitte ebameeldivast publikust):
"Moon" - Hea film -
check, peavalu puudumine -
check, hea publik -
check. Võiks isegi öelda, et parim kinopublik, mida kunagi näinud olen, sest kedagi peale minu ja mu õe saalis ei viibinudki.
"What We Do in the Shadows" - Minu meelest oli tegu kohutavalt naljaka filmiga. Tundus, et teiste saalisviibijate meelest ka, mis on tore.
"Adam" - Nägin seda Tartuffil sumeda augustiöö tähistaeva all (olete te kunagi midagi geimat kuulnud? vaevalt küll). Samuti ei pidanud ma selle ajal püsti seisma, mis oli ka väga meeldiv. Ja kõigele lisaks oli tegu veel üsna armsa filmiga. Mida veel tahta? Kas kuulsin kedagi ütlemas "Hugh Dancyt!"? Ka tema oli seal kohal! Kahjuks siiski mitte päris füüsilisel kujul.
"The Cabin in the Woods" - Kuigi õudusfilmid on üldjuhul tuntud kahe tunnuse poolest - need on õudsed ja nende publik on õudne, siis "Cabinil" õnnestus sellest viimasest reeglist kuidagi mööda hiilida. Inimesed naersid küll üsna palju, aga kuna seekord oli taolise reaktsiooni esile kutsumine filmitegijatelt suhteliselt taotuslik, ei muutunud see ka kuidagi häirivaks. Lisaks siiani ainus samaaegselt mind ja kinolina näinud Joss Whedoni teos, mis minus tõeliselt õndsa tunde on tekitanud.
"Jurassic Park" (3D) - Minust läks see dinosauruste mürgel lapsepõlves (ja sellelele järgnenud põlves) kuidagi mööda, aga mõnes mõttes oli see isegi hea, sest seda esmakordselt suurelt ekraanilt näha oli üsna kustumatu elamus. ("Kustumatu" siis positiivses, mitte
"preester pilastas mind lapsena" mõttes.)
"Supilinna salaselts" - Siia nimekirja mahub see umbes samadel põhjustel, mida Audrey nimetas. Kuidagi väga
meta oli sellel maikuu üleliigsel päeval kinost välja astudes olla samas kohas, kus filmi tegevustik toimus. (Samasugune asi juhtus tegelikult ka pärast "The Revenanti" nägemist, aga
"ümbritseva keskkonnna temperatuur on nii madal, et tahaksin endale ka mõne surnud hobuse selga tõmmata" ei liigitu minu jaoks just väga meeldivaks elamuseks).
Kuigi mu parimate elamuste nimekiri käib juba praegu teema pealkirja (ja eesti keelega) üsna lõdvalt ümber, siis kardan, et üksjagu seesuguseid häid filme, kus publik ja mu pea ennast normaalselt üleval pidada suutsid, võis siit hetkel mu halva mälu tõttu välja jääda. Aga mis seal ikka, maailmas on ka ebaõiglasemaid asju
(näiteks see, et halvad inimesed David Gilmouri kontserdile minna saavad).