Parim kinoelamus

Sobiv koht arutlemaks filmidest, andmaks edasi soovitusi jms.

Moderaator: Meeskond

Re: Parim kinoelamus

PostitusPostitas Rasmus » 30. Jaanuar 2016, 13:02

Ralf kirjutas:
Audrey kirjutas:3. "Sisters"
Naisteõhtul oli suur saal naisi täis ning selline lainetena kulgev kihistamine oli päris äge tegelikult!

^ Naised on suurepärane publik, käisin kunagi ammu-ammu "The Family Stone'i" vaatamas ja olin vist enam-vähem ainus meessoost isik saalis, kõik naersid südamest ja laginal.

Kui paar aastat tagasi "On the Roadi" vaatamas käisin, olid saalis peale minu ainult naised ja Jan Uuspõld. Naised olid ilmselgelt kohale tulnud filmi sisu pärast, Jan oli kohal oma naise pärast ja mina Kristen Stewarti (alastistseenide) pärast.

See ei ole enam kuidagi teemaga seotud, ega ju?
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5052
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

Re:

PostitusPostitas CM-Girl » 30. Jaanuar 2016, 15:38

CM-Girl kirjutas:Elu jooksul harva kinno sattunud, aga siiski üks meeldejäävaim kord oli. "Nimed marmortahvlil", kuiva silmaga ma saalist igastahes ei lahkunud.


Hmm..Polegi maininud filmi Harry Potter and the Philosopher's Stone. Esimene kinokülastus. Kohe kui Snape ekraanile ilmus oli ta minu lemmik. :) Kahjuks ainult esimest ja viimast HP filmi kinos näinud.
Kasutaja avatar
CM-Girl
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 4885
Liitunud: 16. Juuli 2009, 22:48
Asukoht: Paide

Re: Parim kinoelamus

PostitusPostitas Forzelius » 16. Veebruar 2016, 23:52

Tuli meelde, et eelmise aasta "The Hateful Eight" oli kindlasti üks parimaid, mida kinos näinud.
PiltPiltPilt
Kasutaja avatar
Forzelius
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 13222
Liitunud: 22. Mai 2005, 21:22

Re: Parim kinoelamus

PostitusPostitas JazZ- » 19. Veebruar 2016, 23:12

Sarnaselt Frank Sinatrale usun, et parim on veel tulemas ja soovitaksin teilgi oma raha selle peale panna - pilet maksab ju kõigest 6 eurot.

Lisaks loodan ühel päeval sattuda mõnele "Buffy" muusikaliosa või "Dr. Horrible'i" screening'ule. Kahjuks tundub, et valdavalt korraldatakse selliseid üritusi USAs ja kuna laevade usaldusväärsus on minu jaoks pärast "Titanicu" nägemist kaduvväike olnud ning lennukite suhtes pole mul seda kunagi eksisteerinudki, siis tundub sinna pääsemiseks hetkel ainus võimalus ujumine. Igal juhul näha suurelt ekraanilt midagi, mis mulle väga meeldib koos saalitäie inimestega, kellele see samuti väga meeldib, on minu jaoks tõeline american dream.

Hetkel selliste mõõtmetega sündmused, millest kunagi lastelastele jutustada (kuidas ma üle Atlandi ookeani ujusin), mul veel kahjuks puuduvad, nii et pean rääkima pisut tagasihoidlikumatest parematest kinoelamustest, mille välja filtreerimiseks kasutasin järgnevaid kriteeriumeid:

  • Hea film (tegelikult on ka VaataFilmi minu jaoks täiesti okei variant)
  • Hea publik
  • Hea enesetunne (see tähendab põhiliselt peavalu puudumist)

Võiks ju arvata, et nende kolme punkti täitmises midagi üleliia ulmelist ei ole, aga ometi on juba ainuüksi viimase tingimuse eksisteerimine suhteliselt harv nähtus - isegi kui mul kinno minnes pea ei valuta, võib filmi liiga jõuline soundtrack või muu kolistamine selles osas üsna kiireid muutusi tekitada. Näiteks pole mul vist õnnestunud ühtegi Nolani filmi kinos lõpuni vaadata, ilma et ma saalist mõõdukas agoonias ei väljuks - "Interstellari" puhul oli sellest eriti kahju, kuna film iseenesest meeldis mulle väga. Et see postitus liialt mu isiklike terviseprobleemide üle bitch'imiseks ei kujuneks, siis ülejäänud osa sellest kavatsen ebameeldiva publiku üle vinguda. Igal juhul on mu meeldivate kinoelamuste protsent tugevalt kaldu festivalide suunas - just seetõttu, et sealne saalirahvas koosneb enamjaolt inimestest, kes on kohale tulnud selleks, et FILMI VAADATA, mitte põhjusel, et "ou, mul on vaba aega veits, mis siit kinost siis tuleb - no põnev nimi, tundub õudukas, läheks siis seda vaatama - ostan sealjuures veel suures koguses popkorni ka, et seda pärast saalis hea maha ajada oleks ja ühtlasi on mul plaanis selle filmi ajal oma Angry Birdsi rekord ületada". Aga olgu, üritan nüüd mõne illustreeriva näite ka leida (ikkagi meeldivatest filmidest, mitte ebameeldivast publikust):

"Moon" - Hea film - check, peavalu puudumine - check, hea publik - check. Võiks isegi öelda, et parim kinopublik, mida kunagi näinud olen, sest kedagi peale minu ja mu õe saalis ei viibinudki.

"What We Do in the Shadows" - Minu meelest oli tegu kohutavalt naljaka filmiga. Tundus, et teiste saalisviibijate meelest ka, mis on tore.

"Adam" - Nägin seda Tartuffil sumeda augustiöö tähistaeva all (olete te kunagi midagi geimat kuulnud? vaevalt küll). Samuti ei pidanud ma selle ajal püsti seisma, mis oli ka väga meeldiv. Ja kõigele lisaks oli tegu veel üsna armsa filmiga. Mida veel tahta? Kas kuulsin kedagi ütlemas "Hugh Dancyt!"? Ka tema oli seal kohal! Kahjuks siiski mitte päris füüsilisel kujul.

"The Cabin in the Woods" - Kuigi õudusfilmid on üldjuhul tuntud kahe tunnuse poolest - need on õudsed ja nende publik on õudne, siis "Cabinil" õnnestus sellest viimasest reeglist kuidagi mööda hiilida. Inimesed naersid küll üsna palju, aga kuna seekord oli taolise reaktsiooni esile kutsumine filmitegijatelt suhteliselt taotuslik, ei muutunud see ka kuidagi häirivaks. Lisaks siiani ainus samaaegselt mind ja kinolina näinud Joss Whedoni teos, mis minus tõeliselt õndsa tunde on tekitanud.

"Jurassic Park" (3D) - Minust läks see dinosauruste mürgel lapsepõlves (ja sellelele järgnenud põlves) kuidagi mööda, aga mõnes mõttes oli see isegi hea, sest seda esmakordselt suurelt ekraanilt näha oli üsna kustumatu elamus. ("Kustumatu" siis positiivses, mitte "preester pilastas mind lapsena" mõttes.)

"Supilinna salaselts" - Siia nimekirja mahub see umbes samadel põhjustel, mida Audrey nimetas. Kuidagi väga meta oli sellel maikuu üleliigsel päeval kinost välja astudes olla samas kohas, kus filmi tegevustik toimus. (Samasugune asi juhtus tegelikult ka pärast "The Revenanti" nägemist, aga "ümbritseva keskkonnna temperatuur on nii madal, et tahaksin endale ka mõne surnud hobuse selga tõmmata" ei liigitu minu jaoks just väga meeldivaks elamuseks).

Kuigi mu parimate elamuste nimekiri käib juba praegu teema pealkirja (ja eesti keelega) üsna lõdvalt ümber, siis kardan, et üksjagu seesuguseid häid filme, kus publik ja mu pea ennast normaalselt üleval pidada suutsid, võis siit hetkel mu halva mälu tõttu välja jääda. Aga mis seal ikka, maailmas on ka ebaõiglasemaid asju (näiteks see, et halvad inimesed David Gilmouri kontserdile minna saavad).
Kasutaja avatar
JazZ-
Aasta foorumlane 2018
Aasta foorumlane 2018
 
Postitusi: 3827
Liitunud: 19. Aprill 2009, 19:19
Asukoht: Tallinn

Re: Parim kinoelamus

PostitusPostitas Jolt » 10. Märts 2016, 15:31

1. Dracula
2. Gladiator
3. The Dark Knight Rises

Spoiler :
Proovisin teha postitust, mis sobiks kokku sellega kuidas seda teemat alustati. Sisemuses jäi kripeldama tunne, et peaksin seda nimekirja siiski mõneti põhjendama.

See list läheb veidi teemast mööda. Sest erinevalt JazZist ei oska ma kinoelamusi destilleerida elementaarsete osadeni, mille esindatuse alusel saaksin filmid paremusjärjestusse laduda. Veidi täpsemini suudaksin ilmselt välja mõelda tegurid, mis häirivad filmide vaatamist. Aga isegi siis kui arvestan maha kõik korrad, kus keegi soovib oma laikidega kogu saali valgustada (literaalselt, noh!), tiinekad on maksnud raha, et teiste filmielamuste arvel õelutseda või purjus inimesed kaklevad minust rea jagu eemal (true story) jääb sõelale lihtsalt liiga palju kinoseansse, millele puuduvad igasugused etteheited. Seega räägin pigem kõige meeldejäävamatest kinoelamustest. Mul on mingi meeletu deja vu seda juttu kirjutades. Siit teemast ja ka mujalt foorumist ma sarnast sissekannet ei leidnud. Olgu siis nii, et kordamine on seniilsuse ema.

Kino kui selline seostus päris pika perioodi jooksul minu jaoks "kinobussiga". Mitte selle seltskonnaga, kes Pranglil Tulnukat näidates napilt lintšimisest pääses. Kuigi sisuliselt oli tegemist sama asjaga. Nimelt üks Hiiumaa kohalik tüüp, kes sõitis juhtumisi ringi UAZ bussiga, pani kohalikes kultuurimajades projekti püsti ja näitas filme. Vähemalt 90ndatel toimusid sellised kinoõhtud kord kuni kaks kuus, reeglina esmaspäeviti.
Tegemist oli läbi ja lõhki eriline kogemusega. Trailerite asemel markeeris filmi algust numbrite maha lugemine ja muud Dharma õpetusvideode stiilis sümbolid. Kui täpsemalt meenutada oli nendel seanssidel veel teisigi ühiseid jooni Dharma videodega: projektor plärises valjult, heli krõbises, lindid olid meieni jõudes tõsise läbisõiduga - kriime ja märke täis - ning nii kulunud, et kippusid ka maha jooksma, heli polnud alati just ideaalselt sünkroonis. Filmirullide vahetus oli kõike muud kui sujuv ja sellest andis piisava varuga teada moonutatud heli. Ja siiski oli tegemist suisa maagilise kogemusega, mille käigus vaadatud filmid olid kirjeldamatult erinevad kõigist sellest, mida ETV sellel hetkel näitas.

Kõige eredam elamus tollest perioodist on seotud Draculaga. Mis asjaoludel vanemad mu järelevalvete kinno saatsid ja kas nad üleüldse teadsid, mida vaatama lähen, ei oska tagantjärgi aimata. Igatahes, 2. klassi tatiprääniku jaoks kujunes Dracula tõsiseltvõetavaks õudusfilm. Hirmutas mind nii korralikult ära, et teesklesin magamist ja piilusin ekraani üksnes läbi pilukil silmade.
Kes on terve elu linnas elanud ei kujuta ilmselt ettegi kui sügav võib sügispimedus olla. Kohalik mõis, kus filmi näidati, ja selle kottpime mõisapark tõmbasid sisemuse ka peale kinoseanssi korralikult õõnsaks. Õnneks käisime selle osa koduteest maha koos sõpradega. Mingil hetkel läksid aga kõik ühes suunas, samas kui minu kodu oli veel umbes poole küla jagu eemal. Kahju, et keegi aega ei mõõtnud, kindel isiklik jooksurekord.

Väga selgelt on meelde jäänud ka Gladiaatori vaatamine. Esimene film, mida nägin Kosmoses, selle aja kõige suuremas kinos. Mäletan selgelt hetke, kus mingit tegelast tabab selja tagant, väljas poolt ekraani visatud, mõõk või kirves. See oli esimene kord kus kogesin sedavõrd ruumilist heli ja seega pöörasin automaatselt ümber, et vaadata kes mu selja taga asju loobib. Film ja elamus olid mõlemad väga rajud.

Üks kõige erilisemaid kinoelamusi on seotud TDKR'ga. Filmina on see üsna keskpärane ja triloogiast selgelt kõige nõrgem, kuid vaatasin seda Sydneys, maailma kõige suuremal IMAX ekraanil. See oli ühtlasi ka esmakordne kogemus IMAXiga ning vahe tavalise kinosaaliga oli rabav. Kosmose omast on Sydney ekraan umbes 1,5x laiem ja seega täitis pilt kogu nägemisulatuse täielikult.
Kasutaja avatar
Jolt
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 2207
Liitunud: 12. Juuni 2007, 12:02

Re: Parim kinoelamus

PostitusPostitas Ronet » 10. Märts 2016, 22:56

OT: See tuletas meelde kuidas 90ndatel sai Põltsamaal suvetuuride üritustelt tagasi jalutatud ning see tee, mis suvilani viis, kulges mingi hetk surnuaia kõrvalt, mistõttu oli ööpimeduses päris kõle käia. Praegu tagasi vaadates tundub palju helgem ja romantilisem tho.
Päevik | 2021
Pilt
Pilt
"What's a knockout like you doing in a computer-generated gin joint like this?" - William T. Riker
Kasutaja avatar
Ronet
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5960
Liitunud: 08. November 2008, 08:40

Eelmine

Mine Filmijutud

  • Statistika
  • Kes on foorumil

    Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist

cron