Viimane vaadatud film! (mis puudub FV andmebaasist)

[uLtImAtEcRiTiC]

Audrey Hepburn on võrratu! Filmi vaatamise ajal, ei saanud aru, kes on aga see meespeaosa mängiv nii tuttava näoga näitleja. Pärast IMDb-st vaadates oli kuidasmakohearueisaanud tunne, kui selgus, et tegu oli "The A-Teami" Hannibaliga. "Breakfast at Tiffany's" on küll tõeline klassika, kuid mina erilist elamust ei saanud.
6,5/10

http://www.filmiveeb.ee/filmid/2639/Hom ... ny-juures/

Vaatasime Zinnuga ka tubli pool filmi, põhiliselt just selle pärast, et Hannibal tundus lahe.

[Defexer]

Lõpp oli veits läila kuid film iseenesest ikka mõnus tempokas. 7/10

[Pixie]

'Where are his glasses? He can't see without his glasses!'

[Forzelius]

Shallow Grave (1994)

Oeh, Danny oskab ikka polariseerida oma stiilitunnetusega. Muidugi kõik visuaal ja heli tip-top nagu alati, selles ei ole osanud talle kunagi midagi ette heita, kuna oma kaameraga ronib ta väga huvitavatesse kohtadesse tihtipeale. Aga mis mõnikord kipub tal nõrgapoolsemaks jääma, on tegelased. Seekord ka sisuliinide usutavuse küsimus. Leidus ilmselt meelega segaseks jäetud kohti, mis lõputult IMDb boardidel teemade alusteks on olnud/on. Raske on formuleerida arvamust filmist, mille kütkestavuse skaala liikus lõunast põhja ning vastupidi terve filmi vältel. Meeldib-ei meeldi-meeldib väga-täielik saast. Üle keskmise annan juba selle pärast, et austan seda, kui tema debüütlavastust ja vaeva, mida ta filmi tootmiseks nägi (pidi prop'e müüma, et eelarvet koos hoida), kuid üldjuhul ei ole ikka "jään rahule" film. Robert Carlyle oleks huvitav psühhopaat olnud, aga see ei olnud vist isegi põhiprobleem siin. Idee oli küll hea, aga pooleteisttunniga tehtuna mõjus ta lihtsalt ühe suure plot hole'idest kubisevana toore taignana. Kahju.

6/10

The Harder They Fall (1956)

Pole just poksifilmide suurim fanaatik, kui ehk Russell Crowe ja Rocky (selles järjekorras) välja jätta, aga õnneks pakkus lihtsa narratiiviga Bogartile viimaseks jäänud spordifilm küllaltki lihtsakoeliselt hea elamuse. Natukene kerge väljapääs oli kirjutada tegelane, kes natukene pehmemal poolel on ja iga kord koomilisteks kõrvalpaladeks või tempomaandamise koha peal tema õlule kogu raskus kanduma panna, aga ei häirinud nii väga, kui filmid, kus taoliseks tegelaseks on Troopilise kõu Jacki-laadsed tegelased. Bogart ei ole samuti üldse oma tavalises nartsissistlikus-küünilises hoiakus ning meenutab terve filmi vältel karakterit, keda ta Casablanca viimase 2 minuti jooksul mängis. Miinus taaskord liigne etteaimatavus - lõppu ning isegi lauset, mida karakter paberile kirjutab, võib haista juba miilide kauguselt ning natuke liiga lihtsalt lõppes kõik. Väga kaheldav, et teose pahalased asja nii jätaksidki, eriti sellises, olgugi et pöörastest kahekümnendatest kaugele edasi arenenud, veel tänapäeva post-postmodernistlikust ühiskonnast valgusaastates järel sörkivas igapäevaelus.

7/10

The Oklahoma Kid (1939)

Ülimalt corny vestern, kuid Cagney täitsa sobis. Ma jätkuvalt imestan ning mõtlen, kas on midagi, mida see härra ei oska. Vaadates, et Yankee Doodle Dandy eest sai ta veel Oscari (film, mis mul õnneks jätkuvalt nägemata on), siis ilmselt on ta ka laulmise peale mihkel. Siin vilistas samuti paar viisijuppi, nii et näen teda muusikali peaosas küll. Gangsterifilmid, vesternid, muusikalid - resümee räägib enda eest. Nii laia ampluaaga näitlejaid ei kohta tihti ning sellepärast ongi tegemist ühe minu absoluutse lemmikuga. Oleks tema CV'sse kuuluvad palad (mõtlen just vähem tuntumad üllitised, mitte Roaring Twenties, Angels With Dirty Faces, White Heat jne) rohkem kättesaadavad, oleks ilmselt kogu tema filmograafia juba ammu to-do listist maha tõmmatud. Aga tasa sõuad, kaugele jõuad. Bogartit oli teine kord üdini halva kehastuses näha. Võib-olla kolmas, sest mul tekib segadus, kummas Cagney gängsterifilmis ta paha oli, kas RT's või AWDF'is. Nagunii nägin neid ammu, nii et saab üle kaetud. Aasta on veel pikk ning alles teisele kalendrikuule sai jõuline avapauk antud. Kuigi film ise nii väga ei meeldinudki, siis Cagney versatiilsus tuletas meelde, et peaks pärast Wilderit/Allenit/üleüldist noiri ka tema kraami üle vaatama/edasi avastama. Pole halba ilma heata. Kiidan selle žanripuhta filmi puhul küll seda, et konkreetsusega hiilgas. Ei mingit jokutamist ja väga selgesti jälgitav plot oli. Teostus jäi kahjuks imalapoolseks ning isegi tummfilmidest kasutusele võetud vahetiitrid kumasid tegevusmontaaži kestel läbi. Natuke naersin.

6/10

[0ll]

The Double (2011)
Idiootsemat filmi annab teha - napilt 2/10

[Forzelius]

Sabrina (1954)

Tjah, see film oli lihtsalt üks gigantne haigutus. Tavaliselt on olnud nii hõlbus Wilderi loominguga avakaadritest ühele sagedusele saada, kui olen võlutud tema nutikast dialoogist ja enamasti narratsioonist, kuid siin, olgugi, et mõlemad mingil määral olemas olid, seda paraku ei juhtunud. Ei tea, kas mängu tuleb taas minu pseudoprobleem naisprotagonistidega, mis mind justkui mõneti ekslikult šovinismi pooldajaks ristima peaks, aga igavlesin vaat et terve kestvusaja. 3 nime plakatil, Bogart, Hepburn ja Holden, peaksid idee poolest garanteerima väärt etenduse isegi siis, kui tegemist on komöödiaga, kuhu esimene ja kolmas minu meelest väga hästi ei sobi, kuid jäid kuidagi distantseks. Ainuke, kellele tabasin end kaasa elamast, oli Bogie karakter Linus. Ta oli nimelt üks väheseid siin filmis, kelle natuur oli selgelt välja toodud. Teiste karakteristikad pendeldasid vasakult paremale nagu metronoomi seier. Nimitegelane oli blatantselt välja öelduna litsakas, aga kuna tegemist oli sellise aja ja kohaga, siis on see kõik armas ja nummi, et ta mehi nagu sokke vahetab. Ebaloogilistest motiividest ma parem rääkima ei hakkagi. Ei olnud siin seda, mis mind alati Wilderi juures naerma on pannud, kohe üldse ei olnud. Olid mõned traditsioonilised wilderlikud tordiga näkku naljad, mis muhelema panevad, kuid neid oli vähe. Ei saa märkimata jätta ka, et tegevus venis nagu näts. Wilderi "The Major And The Minorit" vaataks iga kell enne uuesti. Lühem, naljakam, tempokam. Sabrina on kahtlemata nõrgim film ühelt tugevaimalt lavastajalt-stsenaristilt, kelle loominguga viimase kuu jooksul süvitsi minemine on olnud au. Paremik oli varem nähtud ning arvasin ekslikult, et tema komöödiad film noiri kõrval võrdlust ei kannata. Noh, vähemalt Sabrina puhul pidas see kartus paika.

5/10

[Forzelius]

Five Graves to Cairo (1943)

Kuigi Wilderi, kui ta tausta vaadata, ja ilmselt ka kogu Hollywoodi toonast kino iseloomustas USA publikule igal võimalikul viisil sõja vajalikkuse näitamine, siis hästi kokku pandud oli see tükk sellegipoolest. Suhteliselt vähenõudev, asukoha mõistes, suurepärane Rommeli portreteerimine (mis tundus Kõrberebase moodi, pole isiklikult kohanud, rohkem ei oska temast pilti luua), head lookäänakud ilma otseste pööreteta. Huvitav näha ka downer endingut, mis tol ajal absoluutselt populaarne polnud, aga ju siis pandigi taaskord sõja tähtsuse rõhutamiseks see segment sinna. Avastseen tankiga sümboliseeris hästi Saksamaa näilist pidurdamatust II MS'i esimeses pooles. Vaimukas kõrvalroll ka hotelliomanikust egiptlast mänginud Akim Tamiroffilt, kuid loomulikult saab põhivalguse ikka Erich von Stroheim, kellega Wilder 7 aastat hiljem ka Sunset Blvd.'i tegi ning seeläbi antud lavastaja-näitleja koostöö edukaks tegi. "Five Graves to Cairo" ei sobi just ülejäänud Wilderi loominguga väga hästi kokku, ent individualistlikus võtmes on tegemist väga jälgitava sõjathrilleriga. Ei nõua just palju, et sisse elada.

8/10

[Forzelius]

Black Legion (1937)

Kuradi loll film. Bogart mängis totaalset kõlupead, mis talle üldse omane pole. 30-ndatel polnud ta veel muidugi superstaari staatuses nagu ta seda 40-ndateks oli, nii et see on veel andestatav, et ta seal võõras ning oma elemendist väljas tundus. Aga tüki nõme alatoon jääb vast pikaks ajaks kummitama. Rassiliste küsimuste käsitlemine afroameeriklaste ja muu immigrantide koha pealt positiivses võtmes oli muidugi midagi, mis kahtlemata oma ajast ees oli, aga oli seda vaja nii imalalt teha? Ei. Tehnilise poole pealt samuti julk: kohutavalt palju kontinuiteedi suhtes eksimusi+pandi pange ka siseinterjööri võtete asukohtadega (ekslikult jäeti mulje nagu kaks erinevat tegelast elaksid samas majas). Terve see käkk tundus olevat nagu üks suur propaganda nii sotsialismile kui rassilisele võrdsusele. Heroiline muusika taustaks ja lõbus töömeelolu 24/7. Võeh. Lisaks veel sisuline ebausutavus: Black Legion ehk Mustade Peletajad (minu frivoolne tõlgendus sellest farsist). Ühest küljest üritasid olla õilsad rüütlid, kes ameeriklastelt töökohti ära võtvad kurjad immigrandid koju peletavad, teisest küljest küsisid liikmemaksu päris tublisti (mille jaoks?!?). Ideoloogiline või äriline ettevõtlus - kumb siis? Samuti tekitas hämmeldust ka liikmete koguarvu küsimus. Üheti anti mõista, et liikmeid on tuhandetes üle terve USA ning kui keegi tobu peaks julgema organisatsiooni vastu kätt tõsta, siis on kättemaks kiire tulema; teisalt, kui lõpuks kõik asjapulgad kohtusaalis moraaliloengut said, vahtisid nii härda näoga kohtunikuhärrale otsa ja vaataja pidi sellest nagu aru saama, et ongi kõik - kui üks vend julgeb vastu hakata ning kogu tõe välja laduda, siis pole sellest suuremat lugu ning kõik bossid pannakse trellide taha. Absurd on ka see, milline karistussüsteem lõpus aset leidis.
Oeh, paras sitanikerdis see oli, ainus asi, mis meeldis oligi see, et film oli veidi oma ajast ees selle põhiküsimuse käsitlemisega ent see oli tõesti ka ainuke positiivne omadus sellel teosel. Muidu totaalne saast. Oleks paremat oodanud, kui sünopsist vaadata. Kui ma tahan usutavat lõpustseeni kohtusaalis, siis ma vaatan pigem kunagi poolelijäänud Judgment at Nuremberg'i ära, kus peaks aset leidma 11-minutiline Spencer Tracy lõpumonoloog. Siin oleks kohtunik võinud sama hästi otse kaamerasse rääkida, kui nii selgelt moraali edasi anda tahetakse. Suures plaanis "pinge kerimine" mõjus siin lausnaljakalt.

3/10

[Forzelius]

A Simple Plan (1998)

Oi-oi. Seda ma nüüd küll ei oodanud. Raske on sõnadesse panna kui mõjuv see film oli, sest taoliselt ootaks tavakorras totakatest [i]plot hole]'idest kubisevat janti, mis lõpuks paneb õlgu kehitama. Põhjus miks see linateos nii hästi töötas, oli Bridget Fonda karakter. Ta oli kaine mõistuse hääl, mida üldjuhul ei kohta "leidsime raha, mis nüüd teha" filmides. Võib-olla isegi liiga tark selle jaoks. Ta elimineeris konstantselt ära kõik idiootsused, mida ülejäänud rumalad tegelased teinud oleksid. Kujutlesin vaimusilmas ette, kuidas Scott B. Smith enne igat suunamuutust mõtles "hmm, mida mina sellises olukorras teeksin?". Kahtlemata kõige targem õun selles korvis. Billy Bob Thorntoni Jacob on samuti fantastiline. Akadeemia poolt vääritud tähelepanu. Väga laiaulatuslikud võimed sellel härral ikka. Kiidan samuti süžee mitmetasandilisust. Tavaliselt jäädakse ühte situatsiooni ainult kinni (raha). Siin toodi sisse ka vendade omavaheline suhestatus nii minevikus kui tänapäeval (olukorra pööre Lou juures tuli vägagi üllatusena ent ei ole filmi top 3 twistideski, that's just how fucking good see film oli).
Võimuorganite lisandumine kremplisse ei tulnud üllatusena, sest Gary Cole oli tiitrites ja ootasingi millal ja kellena ta ette astub. Võimalikult vähe räägiti raha pärinemisest, mis samuti meeldis. Tegelaste poolest oli kõik ikka suurepärane, kõik olid vajalikud ning midagi ülearust ei näidatud. Operaatoriks oli muide väliseestlane Alar Kivilo. Lumekaadrid meenutasid kohati Fargot ning mitte selles võtmes, et midagi oli Coenite filmilt üle võetud, vaid vastupidi: osati olla originaalsed ning kopeerimata jätta emotsioon nagu see lumethriller oleks midagi uut. Konsultatsiooniks, kuidas lumes filmida, pöördutigi muide nende poole, mis ei tulnud just suure üllatusena.
Pikkus ei häirinud samuti silma. 2 tundi võib tunduda ehk liigsena, aga asjalikud(!) lookäänakud korvavad selle mitmekordselt. Üks viimase aja positiivsemaid üllatusi. Ootamatu filmisüdame rabandus.

Spoiler :

Lõpusurm võttis isegi minul silmad veidi märjaks. Emotsionaalne värk.

10/10

[Forzelius]

Out of the Past (1947)

Algas paremini. Meeldis minevikus reisimine, mis oleks võinud isegi pikemalt areneda. Meeletud tempovahetused leidsid samuti aset, mis filmi rütmi nagu natukene rikkusid. Kohati leidus intensiivseid momente, kus ei näiliselt ei jõuagi kõigega kursis olla ("The Big Sleep"-esque) ja peab pausi panema, et end järje peale viia. Samas leidub ka pikki, igavaid ning mittemidagi ütlevaid kaadreid. "The Big Sleepi" kasuks töötas see, et see hoidis iga plaani, iga momendiga ohjes. Siin sellist "vau" efekti kahjuks ei tulnud. Samas meeldisid mulle jälle osad sisukäänakud, mida ette ei osanud näha. Noor Mitchum on kah vahva, ei tundnud teda algul äragi, Kirk Douglas ka vaevalt 31 siin. Vaadata tasub, kuid oleks tugevamat lõpukolmandikku oodanud. Taaskordne detektiivide kaasamine (võimuorganite kaasamine sündmuste keerisesse tundus popp deus ex machina olevat tol ajal) ei aidanud kaasusele kaasa. Meeldis Tšehhovi püssi kasutamine jõe stseenide väljenduses. Kohati tekitab see linateos tõesti polariseerivaid arvamusi, kuid üldmulje on siiski: üle keskmise ning hea ent mitte samas kaaluklassis kui "The Big Sleep" või "Double Indemnity". Femme fatale ajas siin pigem närvi kui südame kiiremini põksuma.

7/10

[Forzelius]

The Holy Mountain (1973)
During the decapitation scene, the actor actually struck Jodorowsky for real, cutting his neck and nearly killing him. Jodorowsky reflects that had the sword actually been real, he would indeed have been decapitated.
Before filming began, director Alejandro Jodorowsky spent a week without sleep under a Zen Master's direction and lived communally with the film's cast for a month.

Sõgedus heas mõttes.

7/10

[Garli]

Chillerama (2011)
Mõnus eneseteadlikult halb antoloogiaõudukas. Koosneb neljast peatükist. Parim osa oli 1930-1940. aastate mustvalgetest filmidest inspireeritud ja meeletult vaimukas "The Diary of Anne Frankenstein" ning halvim oli muusikalide/teenfilmide (Grease, Rebel Without a Cause) spoof "I Was a Teenage Werebear". Ülejäänud kaks väga lõbusad kollifilmide ja zombiekate spoof'id. Kordusvaatamisel jätakski selle libakaru vahele. See on lihtsalt halb, isegi mitte nii-halb-et-hea.

7/10 siis puhtalt meelelahutuse eest. Mingisugusel kvaliteetfilmi hindamisskaalal seda hinnata ei anna.

The Killing (1956)
Hea film-noir. Filmi kestvus (85 min) ja väga hea tempo tagavad loo mõnusa kulgemise. Omal ajal põhjustas selle filmi mittelineaarne stseenide järjekord päris palju probleeme ning Kubrick'it sunniti stseene õigesse järjekorda monteerima. Lõpptulemuseks oli see, et lineaarsus muutis filmi veel keerulisemaks ning asi linastus kinodes ikkagi sellisena nagu ta algselt mõeldud oli. Suur inspiratsioon Tarantino Reservoir Dogs'ile ning Pulp Fiction'ile.
8/10

[Zinera]

Another Cinderella Story (2008)

Ilusal pühapäevahommikul panin teleka käima ja ennäe, sealt hakkas just film. Kahjuks film oli nii õudne, et ma ei tea, miks ma üldse püüdsin seda vaadata. Selena Gomez on viimase aja üks hullemaid "näitlejaid", keda ma silmanud olen, tal tuleks see asi ära keelata. Film ise oli täis vigu, halba näitlejatööd ning olematut sisu...

1/10

[lostinthemist]

Mul pole sõnu tegelikult. Ma pean paar päeva mõtlema enne, kui ma julgen antud teost kommenteerida. Film on üpris sügav ja pani mõtlema. Filosoofiline, metafooriline, sünged igapäeva-hallikad värvitoonid, ilus pildikeel, intellektuaalselt rahuldav, kuid samas nii "raske."

Vaatasin seda sel põhjusel, sest filmi lavastaja on teinud ühe mu läbi aegade lemmikfilmi nimega "Kairo." Teisisõnu "Pulse." See film, "Kairo," on selline meistriteos, et suutis omal ajal, kui ma seda mõned aastad tagasi esimest korda nägin, mind paariks kuuks sügavasse masendusse viia. (sel põhjusel just ma pole seda julgenud ka teist korda vaadata, aga näed, ühest korrast piisab, et terveks eluks film meelde jätta)

Ühesõnaga, jah, tahtsin lavastaja loominguga lähemalt tutvuda.

[LiveForThis]

Lost, pilt kadus ära. Kuna Kurosawa looming pakub ka mulle väga huvi, siis tahaks ka teada, mis filmist ülde jutt käib?

Retribution, Charisma, Cure?