Postitas Jolt » 11. Veebruar 2008, 01:12
Into the Wild
Lugu Christopher McCandless'st, kes lõpetab Emory University päris uhkete hinnetega. Suutmata aga taluda kogu meie kapilistliku ühiskonna õõnsust otsustab ta kogu oma järelejäänud kolledžifondi annetada heategevuseks ning oma vanematele oma plaanist midagi mainimata suunduda eneseavastusretkele Alaskale. Teepeal kohtab ta väga erinevaid, kuid siiski kuidagi võrdselt muhedaid tegelasi. Ise ma enne filmi vaatamist ei teadnud, et tegu on tõsielul põhineva looga. Arvasin, et see on a'la mingi tänapäeva Jack Londoni kirjutatud teose ekraniseering.
Kuigi seda filmi vaadates oli tunne, et tegu on väga pika filmiga on see siiski tõeliselt võrratu elamus ning lõppedes sooviks, et see kestaks veelgi kauem. Märgid austusest, millega Sean Penn sellese projekti elustas oleksid näiteks needki, et ta ootas tervelt 10 aastat, saamaks kogu McCandless'te perekonna toetust, ning terve filmi tegevus sai ülesvõetud seal, kus see päriseltki toimus. Alaskale tehti seetõttu tervelt neli reisi erinevatel aastaaegadel, et esindatud saaks kogu selle paiga mitmekülgne ilu. Emile Hirsch'lt tohutult võimas etteaste. See, et ta kõik filmis ettetulevad katsumused ise läbi tegi on, kasutamata kaskadööride abi, on austust vääriv. Ning muidugi ei saa mainimata jätta Eddie Vedderi koostatud soundtracki, tõeliselt lummav ning sobib täiuslikult antud filmile.
Ja kogu alaskalaste viha tõelise Christopher McCandless vastu ning himu teda idioodiks nimetada on täielikult ülepingutatud. Jah, ta oleks võinud selle asja ka teisiti läbiteha, kuid siis see poleks olnud enam see, mida ta taotles teele asudes. Pealegi, näis Sean Penni käsitlus mulle küllaltki objektiivsena ning mingit ülemäärast peategelase ilustamist ei olnud. Toodi välja kogu ta ettevõtmise kangelaslikkus (mida seal paratamatult on), aga vastukaaluna ka hulljulgus ning isekus.