The House of the Devil - väike - mõnusalt realistlik - õudukas, tehtud igas mõttes suhteliselt minimalistlikult. Pole mingeid totraid kolle, mõttetult ehmatavat muusikat (algustiitrite pala on tõsiselt lahe, sama mängib taustaks ka
traileris) ega üleüldist ülepingutatust. Peategelasteks ülikooliga alustavad piigad, kelle tudengiea raskustega kerge samastuda. Muhedad näitlejannad veel pealegi. Tund aega vaikset pinge kruvimist ja sellevõrra mõjuvam lõpp. Tugev!
Where the Wild Things Are - väga vahetu kogemus, nii et objektiivne on veidi keeruline olla, kuid ilmselt 2009 aasta lemmikfilm. OST oli üksinda ka päris hea, aga piltidega kokkupõimituna mõjus ikka umbehästi. Sama fantastiline kui trailergi. Ikka veel ei suuda ära imestada, et stuudio oli Jonze'le nõus niivõrd palju raha andma, tegemaks filmi, mis reklaami alusel näib olevat lastefilm, kuid kinno jõudes mõjub hoopiski rohkem lapsi eskortivatele vanematele.
Jonze lavastas põhimõtteliselt kolm film. Esimene oli häälnäitlejatega (väga oskuslikult valitud osatäitjad) ühises stuudios ja isegi mingi butafooriaga asja läbimängudes. Teine oli see osa, mis toimus kaamera taga, et Max'i reaktsioonid oleks võimalikult realistlikud. Kolmas koosneb eelnenud kahest + fantastiliselt taustamuusikast/ kinematograafiast (hullult ilusale maastikule seatud kaadreid on ikka), hõlpsalt tunnetatavast atmosfäärist (hirmsad kohad on üllatavalt hirmsad ja armsad kohad on ikka täiega nunnud), hulludest eriefektidest ning on üleüldiselt päris võimsa mastaabiga. Visuaalidest olulisem on aga see, et kõik kokku on emotsionaalses plaanis väga mõjuv tervik. Super!