Viimane vaadatud film! (mis puudub FV andmebaasist)
Moderaator: Meeskond
Postitas _eesti999_ » 17. Detsember 2007, 23:00
Täna sai ära vaadatud lühifilm "Lordi's the kin".
Ansambel Lordi esimene õudusfilm (pikkus 30 minutit). Ainus lühifilm, mida on pidevalt hea vaadata.
Youtube'i vahendusel soovitan ka teistel ära vaadata selle siit (koosneb 13. osast).
Ansambel Lordi esimene õudusfilm (pikkus 30 minutit). Ainus lühifilm, mida on pidevalt hea vaadata.
Youtube'i vahendusel soovitan ka teistel ära vaadata selle siit (koosneb 13. osast).
-
_eesti999_ - Bond, James Bond
- Postitusi: 548
- Liitunud: 04. Detsember 2007, 21:18
- Asukoht: Pärnu
Postitas jenskaidar » 18. Detsember 2007, 00:20
mina vaatasin eile Star Wars Episode III, see on ikka s*taks kõva film! siiamaani meeldib see... 
- jenskaidar
- Raevunud härg
- Postitusi: 177
- Liitunud: 07. Mai 2007, 15:08
Postitas Peata Ratsanik » 18. Detsember 2007, 00:58
Paanikatuba - on minu silmis David Fincheri must lammas. Ma nautisisn "Seitset" (isegi korduvatel vaatamistel), "Mäng" ei kaota minu silmis pinevust ja muidugi "Kaklusklubi"! "Zodiaci" pole veel vaadata jõudnud.
Lühidalt öeldes leidsin filmil nii plusse ja miinuseid, ent miinustele langeb palju suurem osakaal. Plusspoolte pealt võiksin mainida kindlasti stiliseeritud lähenemist lavastaja poolt ja kaks näitlejatööd: Forest Whitaker ja Jodie Foster. Neil olid ka kõige paremini välja kirjutatud ja kõige tõetruumad karakterid.
Negatiivsed küljed aga D. Koeppi stsenaariumi nõrkus ja erinevalt teistest David Fincheri filmidest ei olnud see film pingeline. Esiteks jäi ohvrite tausta uuring poolikuks. Me saime neist teada küll, nende nõrkused ja tugevad küljed, kuid see jäi niivõrd pealiskaudseks. Tegevus muudkui venis ja venis - väga palju oli filmis ebavajalikku materjali ja hetkekski ei jõutud pinge haripunkti ehk siis jäi kogu lugu teatud määral kaugeks.
Ootasin midagi enamat! Vaadata küll kõlbab, aga parandada ja putitada annaks kohe kõvasti! Selle lavastaja käe alt halvim film, mida olen näinud!
Lühidalt öeldes leidsin filmil nii plusse ja miinuseid, ent miinustele langeb palju suurem osakaal. Plusspoolte pealt võiksin mainida kindlasti stiliseeritud lähenemist lavastaja poolt ja kaks näitlejatööd: Forest Whitaker ja Jodie Foster. Neil olid ka kõige paremini välja kirjutatud ja kõige tõetruumad karakterid.
Negatiivsed küljed aga D. Koeppi stsenaariumi nõrkus ja erinevalt teistest David Fincheri filmidest ei olnud see film pingeline. Esiteks jäi ohvrite tausta uuring poolikuks. Me saime neist teada küll, nende nõrkused ja tugevad küljed, kuid see jäi niivõrd pealiskaudseks. Tegevus muudkui venis ja venis - väga palju oli filmis ebavajalikku materjali ja hetkekski ei jõutud pinge haripunkti ehk siis jäi kogu lugu teatud määral kaugeks.
Ootasin midagi enamat! Vaadata küll kõlbab, aga parandada ja putitada annaks kohe kõvasti! Selle lavastaja käe alt halvim film, mida olen näinud!
- Peata Ratsanik
- Ristiisa
- Postitusi: 2036
- Liitunud: 02. Märts 2005, 19:30
Postitas Shotgun » 20. Detsember 2007, 03:49
Black Christmas (2006) - vaatasin uusversiooni ka sellest filmist ära. Peab tõdema, et see tundus õudsem olema. Üllatusi oli kah rohkem. Ehmatavaid ja võikaid stseene samuti omajagu.
-
Shotgun - Sõrmuste Isand
- Postitusi: 376
- Liitunud: 03. Detsember 2007, 02:59
- Asukoht: Tallinn
Postitas hau » 20. Detsember 2007, 19:33
Eelmise nädala lõpust kuni tänaseni
The Lady from Shanghai - Väga nauditav film-noir. Welles on suurepärane nii kaamera taga kui ees. Väga mõnus näitleja. Aga filmi pärl on Rita Hayworth. Neljakümnendate Hollywoodi kroonijuveel. Väga veetlev näitleja ja siin filmis keerab vaataja kavalalt ümber oma sõrme ja siis salvab nagu femme-fatale kunagi. Mu display pärineb selle filmi ühest parimast stseenist.
Gilda - Rita oli nii lummav, et pidin kohe otsa vaatama teise neljakümnendate suurepärase film-noiri. Siin on ta sama võrratu, aga mitte üldse salakaval, pigem õrn ja haavatav, aga sellegi eest saatuslik naine.
The Lost Weekend - Billy Wilder on mu vaieldamatu lemmik, kui jutt käib Hollywoodi kuldajast. Mees ühendab meelelahutusele draama, traagika ja sügava sisu. Vaatad sügavat filmi, aga tunne nagu vaataks head Hollywoodi meelelahutust.
The Magnificent Ambersons - Wellesi järgmine film peale Citizen Kane'i pole küll nii suur klassika nagu Kane, aga Welles laseb oma storytelling oskused käiku ja rääkis pika loo suurepäraselt ära pooleteise tunniga.
Une femme est une femme - või siis Woman is a Woman. Godardi varasemast karjäärist, kus ta annab ikka väga tugevalt vaatajale märku, et tegemist on filmiga ja vaataja vaatab seda praegusel hetkel. Tegelased tihti poseerivad või räägivad kaamerasse/vaatajale. Karina esimene koostöö(ja abielu) Godardiga ja Belmondo on alati cool.
Man with a Movie Camera - Dziga Vertovi 28. aasta väga huvitav eksperimentaal-dokumentaalfilm. Huvitavaid kaamera ja montaazi võtteid kasutades loob sürrealitsliku pildi Moskva igapäevaelust.
American Gangster - Päris korralik meelelahutus/dokument. Ridley suutis hästi lugu jutustada, võib-olla oleks võinud pikem olla, eriti lõpus, aga ilmselt selle probleemi lahendab 20 minti pikem directors cut. Denzel omas, eriti keskpäevane bullet-in-your-head. Crowe oli oma taseme tipus ja hea, et ta polnud dramaatiline meeskangelane, vaid ustav tööhobune. Josh Brolin on see aasta teinud väga kõva töö. 4 korda thumbs-up iga ta sellel aastal tulnud filmi eest.
All Quiet on Western Front - 79. TV versioon. Sucked. Ernest Borgnine pakkus väheke meelelahutust.
Le Passion De Jeanne d'Arc - 28. aasta Dreyeri ekraniseering kuulsast prantslannast. Kõige parem d'Arci film, mis ma näinud. Midagi pole üleliia ja puudub action ja muu mõttetus. See on nagu kohtufilm, kus Jeanne annab tunnistusi. Film keskendub rohkem sellele inimesele ja ta hingele. Uskumatult ilusad ja suured silmad olid sellel Jeanne osatäitjal. Samuti oli ka väga hea kaameratöö.
True Romance - kuulasin kõrvale ka Tarantino kommentaare. Selle filmi iseloomustamiseks on vaja ainult kahte sõna - Scott/Tarantino. Mõlema venna allkirja ja stiili täis. Väga hea meelelahutus. Cool ja südamlik. Pitt ja Walken varastasid oma stseenid täielikult.
The Lady from Shanghai - Väga nauditav film-noir. Welles on suurepärane nii kaamera taga kui ees. Väga mõnus näitleja. Aga filmi pärl on Rita Hayworth. Neljakümnendate Hollywoodi kroonijuveel. Väga veetlev näitleja ja siin filmis keerab vaataja kavalalt ümber oma sõrme ja siis salvab nagu femme-fatale kunagi. Mu display pärineb selle filmi ühest parimast stseenist.
Gilda - Rita oli nii lummav, et pidin kohe otsa vaatama teise neljakümnendate suurepärase film-noiri. Siin on ta sama võrratu, aga mitte üldse salakaval, pigem õrn ja haavatav, aga sellegi eest saatuslik naine.
The Lost Weekend - Billy Wilder on mu vaieldamatu lemmik, kui jutt käib Hollywoodi kuldajast. Mees ühendab meelelahutusele draama, traagika ja sügava sisu. Vaatad sügavat filmi, aga tunne nagu vaataks head Hollywoodi meelelahutust.
The Magnificent Ambersons - Wellesi järgmine film peale Citizen Kane'i pole küll nii suur klassika nagu Kane, aga Welles laseb oma storytelling oskused käiku ja rääkis pika loo suurepäraselt ära pooleteise tunniga.
Une femme est une femme - või siis Woman is a Woman. Godardi varasemast karjäärist, kus ta annab ikka väga tugevalt vaatajale märku, et tegemist on filmiga ja vaataja vaatab seda praegusel hetkel. Tegelased tihti poseerivad või räägivad kaamerasse/vaatajale. Karina esimene koostöö(ja abielu) Godardiga ja Belmondo on alati cool.
Man with a Movie Camera - Dziga Vertovi 28. aasta väga huvitav eksperimentaal-dokumentaalfilm. Huvitavaid kaamera ja montaazi võtteid kasutades loob sürrealitsliku pildi Moskva igapäevaelust.
American Gangster - Päris korralik meelelahutus/dokument. Ridley suutis hästi lugu jutustada, võib-olla oleks võinud pikem olla, eriti lõpus, aga ilmselt selle probleemi lahendab 20 minti pikem directors cut. Denzel omas, eriti keskpäevane bullet-in-your-head. Crowe oli oma taseme tipus ja hea, et ta polnud dramaatiline meeskangelane, vaid ustav tööhobune. Josh Brolin on see aasta teinud väga kõva töö. 4 korda thumbs-up iga ta sellel aastal tulnud filmi eest.
All Quiet on Western Front - 79. TV versioon. Sucked. Ernest Borgnine pakkus väheke meelelahutust.
Le Passion De Jeanne d'Arc - 28. aasta Dreyeri ekraniseering kuulsast prantslannast. Kõige parem d'Arci film, mis ma näinud. Midagi pole üleliia ja puudub action ja muu mõttetus. See on nagu kohtufilm, kus Jeanne annab tunnistusi. Film keskendub rohkem sellele inimesele ja ta hingele. Uskumatult ilusad ja suured silmad olid sellel Jeanne osatäitjal. Samuti oli ka väga hea kaameratöö.
True Romance - kuulasin kõrvale ka Tarantino kommentaare. Selle filmi iseloomustamiseks on vaja ainult kahte sõna - Scott/Tarantino. Mõlema venna allkirja ja stiili täis. Väga hea meelelahutus. Cool ja südamlik. Pitt ja Walken varastasid oma stseenid täielikult.
- hau
- Ristiisa
- Postitusi: 4195
- Liitunud: 12. Veebruar 2006, 17:22
- Asukoht: Tallinn
Postitas Cagefactor » 22. Detsember 2007, 17:18
Hills Have Eyes I,II ja Superbad.
Hills Have Eyes I- v2ga meeldis, v22rt film
HHE II - saast vaevuli vaatasin l6puni ei soovita
Superbad -
Y(Y(Y)(Y)(Y)
Hills Have Eyes I- v2ga meeldis, v22rt film
HHE II - saast vaevuli vaatasin l6puni ei soovita
Superbad -
Y(Y(Y)(Y)(Y)Ernest Hemingway once wrote, "The world is a fine place and worth fighting for." I agree with the second part.
-
Cagefactor - Bond, James Bond
- Postitusi: 466
- Liitunud: 12. Jaanuar 2007, 12:18
- Asukoht: GPS-i peal vilgun punase värvusega.
Postitas LauraOlen » 22. Detsember 2007, 20:51
''What's eating Gilbert Grape''
Noh, nägin ka nüüd selle filmi ära.
Ega ma ei osanudki varem sellest filmist midagi oodata, teadsin ainult et Depp mängib seal ja et pole väga tuntud film. Hiljem loomulikult sain teada et mängib ka Dicaprio ja pidi ka vaimuhaige rolli väga hästi mängima (milles ma isegi veendusin), nii et nende kahe põhjuse pärast siis vaatasin selle filmi ära.
Oluliselt vaimustunud pole, samas pettunud ka mitte. Selline film mida vaataks ühe korra, samas ma arvan et vaatan seda korra veel. Johnny on filmis hästi sarmikas, ilus, uskumatult ligitõmbav ja üldse.. Tõsiselt minu silmis maailma kõige ilusaim mees. Loomulikult ka sisemuselt ;). Dicaprio mängis tõesti hästi, aga jälle üks asi mis mulle jääb alati ette - see vanaaegsus. Ma mõndade vanade filmide puhul vihkan seda. Samas ''Edward käärkäsi'' on kohutav erand selles osas. Aga film ise oli kokkuvõttes normaalne.. Polnud väga hull, samas polnud ka hea minu silmis.
Noh, nägin ka nüüd selle filmi ära.
Ega ma ei osanudki varem sellest filmist midagi oodata, teadsin ainult et Depp mängib seal ja et pole väga tuntud film. Hiljem loomulikult sain teada et mängib ka Dicaprio ja pidi ka vaimuhaige rolli väga hästi mängima (milles ma isegi veendusin), nii et nende kahe põhjuse pärast siis vaatasin selle filmi ära.Oluliselt vaimustunud pole, samas pettunud ka mitte. Selline film mida vaataks ühe korra, samas ma arvan et vaatan seda korra veel. Johnny on filmis hästi sarmikas, ilus, uskumatult ligitõmbav ja üldse.. Tõsiselt minu silmis maailma kõige ilusaim mees. Loomulikult ka sisemuselt ;). Dicaprio mängis tõesti hästi, aga jälle üks asi mis mulle jääb alati ette - see vanaaegsus. Ma mõndade vanade filmide puhul vihkan seda. Samas ''Edward käärkäsi'' on kohutav erand selles osas. Aga film ise oli kokkuvõttes normaalne.. Polnud väga hull, samas polnud ka hea minu silmis.
-
LauraOlen - Bond, James Bond
- Postitusi: 543
- Liitunud: 06. August 2007, 14:44
Postitas hau » 22. Detsember 2007, 22:18
Cinema Paradiso
See on nagu ultimaatne filmisõbra film. Räägib armastusest filmide (ja naiste) vastu. Mida veel tahta? Philippe Noireti Alfredo on nii meeldiv ja tore vanamees. Tornatore suurepärane stsenaarium ja jutustus. Mulle on alati meeldinud ühe inimese lood läbi kolme ajastu. Oleks tahtnud ise elada neljakümnendatel sealses Sitsiilia väikekülas ja vaadata iga päev koos külarahvaga Cinema Parasidos filme. Tornatore tekitas ka muidugi sellise tunde nagu ise oleks seal. Kui lõpus kino õhatakse, siis on selline tunne nagu selle õnnetu hetke tunnistajatel, et kõik nende head mälestused hävitatakse. Kinomaja õhkamine on nagu kino kui filmide häving, sest kino pandi kinni kuna kõik vaatasid telekast filme. See on küll kahtlemata kõige kurvem maja õhku laskmine. See kino oligi nagu omaette tegelane. Kui Toto peale mitukümmend aastat tagasi kodulinna tuleb, kus tal nooruspõlves oli nii palju lahedaid mälestusi, siis tekibki selline nostalgia tunne nagu temalgi. Mis teeb selle filmi üheks parimaks on fakt, et filme kinost ja filmidest on nii vähe. Enamus räägivad Hollywoodist, mitte filmide armastusest. See on lihtsalt nii hea film.
See on nagu ultimaatne filmisõbra film. Räägib armastusest filmide (ja naiste) vastu. Mida veel tahta? Philippe Noireti Alfredo on nii meeldiv ja tore vanamees. Tornatore suurepärane stsenaarium ja jutustus. Mulle on alati meeldinud ühe inimese lood läbi kolme ajastu. Oleks tahtnud ise elada neljakümnendatel sealses Sitsiilia väikekülas ja vaadata iga päev koos külarahvaga Cinema Parasidos filme. Tornatore tekitas ka muidugi sellise tunde nagu ise oleks seal. Kui lõpus kino õhatakse, siis on selline tunne nagu selle õnnetu hetke tunnistajatel, et kõik nende head mälestused hävitatakse. Kinomaja õhkamine on nagu kino kui filmide häving, sest kino pandi kinni kuna kõik vaatasid telekast filme. See on küll kahtlemata kõige kurvem maja õhku laskmine. See kino oligi nagu omaette tegelane. Kui Toto peale mitukümmend aastat tagasi kodulinna tuleb, kus tal nooruspõlves oli nii palju lahedaid mälestusi, siis tekibki selline nostalgia tunne nagu temalgi. Mis teeb selle filmi üheks parimaks on fakt, et filme kinost ja filmidest on nii vähe. Enamus räägivad Hollywoodist, mitte filmide armastusest. See on lihtsalt nii hea film.
- hau
- Ristiisa
- Postitusi: 4195
- Liitunud: 12. Veebruar 2006, 17:22
- Asukoht: Tallinn
Postitas Nowitzki » 22. Detsember 2007, 23:37
Butterfly on a Wheel-v v hea film
Rise:Blood Hunter-vägagi saast film,lootused olid palju k6rgemad,sest ikkagi Michael Chiklis oli ikkagi yks peaosaline aga 6 hooaega The Shieldi on mind nii ära rikkunud et ei meeldi mulle enam, Chiklis teistes rollides(v6i ehk ta ei oskagi teisi rolle välja mängida,mine sa tea).Hea asi filmi juures oli see,et tegu oli täiesti uut moodi vampiiri filmiga.
Rise:Blood Hunter-vägagi saast film,lootused olid palju k6rgemad,sest ikkagi Michael Chiklis oli ikkagi yks peaosaline aga 6 hooaega The Shieldi on mind nii ära rikkunud et ei meeldi mulle enam, Chiklis teistes rollides(v6i ehk ta ei oskagi teisi rolle välja mängida,mine sa tea).Hea asi filmi juures oli see,et tegu oli täiesti uut moodi vampiiri filmiga.
- Nowitzki
- Ristiisa
- Postitusi: 1147
- Liitunud: 30. Märts 2007, 19:28
- Asukoht: Soome,Kotka
-
- Statistika
-
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 11 külalist
